Vanakooli garaažirokk! Minu lemmikumaid rokihelisid. Kuulake seda lugu ja öelge mulle, et siin ei peitu punkroki juured! Need kutid koos teiste tolleaegsete garaažrokkaritega nagu The Sonics, Wailers, Stooges, Monks, Kingsmen, Pretty Things ja paljude teistega olid tõelised protopunkarid, ja seda just muusika mõttes. Haaknõelad, needid ja tagid mis kuuluvad visuaalse külje poole, need jah tulid hiljem. Aga ausalt, varajane garaažirokk (või popima nimega biitmuusika) oli minu meelest palju ehedam kui kogu see kerge poosetamine 'au, vaadake, ma olen nii teistsugune kui teie ja ei mängi reeglite järgi' mis siis peale tuli ja jäi. Eks see, et kogu vahepealne garaažiroki revival ilma tegi on ka tõestuseks, et need kutid tegid tollal ikka midagi tõeliselt fundamentaalset mis ka tänapäevalgi veel tunda annab. Count Five tähelend jäi aga üürikeseks, kõigest üks album 1966. aastast.
Bernard Badie 'Time Reveals' oli vahepeal üks kallimaid house-muusika vinüülplaate mis turul saadaval - üksikute heas korras koopiate hinnad küündisid 100-500€ piiresse. Kõik sellepärast, et see oli algselt väikese tiraažiga ja 'Time Reveals' (http://www.youtube.com/watch?v=vLjKBwirtbA) ise on päris hea deep house lugu, kuigi mõned ütlevad, et see on ülehinnatud ja kõlab nagu mõni Larry Heardi pohmas peaga tehtud pooleliolev nõrgem produktsioon.
'Bernard Badie Volume IV' vinüül ei ole nii hinnas, sest seal plaadil on nelja loo hulgas ainult üks, mis kõlbab kuulata, aga see on ka väga hea lugu. 'Stressed Out' on funky ja deep house segu, mis iseloomustab hästi 90-ndate house-muusikat - lihtsad biidid, head sämplid ja läbiraputav bass. Plaadil olevad ülejäänud lood meenutavad varajase house mõjutustega tech-trance'i, mis võiks olla ju põnev kontseptsioon, aga tegelikult kõlab maruigavalt.
A true gem from the vaults of early 90-s house music
'The needs of the many outweigh the needs of the few, or the one' - see tsitaat selle kohta kuidas paljude vajadused on suuremad ja varjutavad üksikute vajadused ei ole pärit mõne suurmehe ega filosoofi suust, vaid filmist Star Trek 2: Khani Raev, stseenis kus Spock ohverdab enda elu päästmaks USS Enterprise'i ja selle meeskonda. Ulmefilmid- ja kirjandus on üheks suurimaks inspiratsiooniks Detroidi teknole ja seetõttu on igati arusaadav miks techno kollektiiv Underground Resistance seda tsitaati enda loos 'The Theory' kasutas. Lisaks sellele kasutatakse veel kõnet Genesise seadmest, ehk imelisest deus ex machina masinanst mis suudab luua elu mittemillegist. Lugu ise on üks meeldejäävamaid varasest 90-ndate Detroit techno-house stseenist, seda eriti just suurepärase high tech soul stiilile omapärase keerulise instrumentatsiooni tõttu. Loo autoriteks muidugi ka Detroit techno suurkujud Jeff Mills, Mike Banks ja Robert Hood.
Underground Resistance on üks huvitavamaid elektroonilise muusika kollektiive, sest ta ei ole lihtsalt mingi bänd, vaid hoopis muusikaline liikumine - selle moodustavad erinevad produtsendid, muusikud, bändid ja diskorid. Üheskoos on valitud enda loomingulise poole väljendamiseks 'Underground Resistance' märk. Tegemist on anti-kommertsliku ühendusega, kes peavad tähtsamaks muusikat ennast, mitte selle imagot. Kõik tulud suunatakse sada protsenti tagasi muusikasse ja selle loomiseks. Kollektiivi poolt on rajatud ka muuseum Detroidi techno kohta! Tegemist on tõeliste underground kangelastega.
Hetkel elan ja töötan maal. Kui mõtlen, et olen suurema osa oma elust elanud maal, mitte linnas, tuleb tihti meelde deep house ansambel The Rurals. Nagu kollektivi nimi juba viitab, on tegu maakohas resideeruva ja kõige selle ümber keerleva rühmitusega mis pärit Ühendkuningriikidest, Devonist - eriti rohelisest kandist.
Põhituumiku moodustas nende parimatel päevadel produtsent ja multi-instrumentalist Andy Compton ja laulja Marie Tweek. Praegusel ajal tundub, et The Rurals nime all tegutseb vaid Andy Compton üksi. The Rurals ei häbenenud intervjuudes kunagi, et nad on maalt pärit ja elavad seal - nad toonitasid uhkusega, et enamus nende loomingust on kirjutatud, saanud inspiratsiooni ja lindistatud maakohas. Otseselt lehmadest ja lammastest ei laulda, aga lugude pehmest kõlast saab aru, et selline muusika on saanud tulla ainult maalt, mitte kergelt hullumeelse linnaelu keskelt.
Ei, mul ei ole midagi linnaelu vastu. Olen linnas mõnda aega elanud, ja mul ei olnud selle vastu otseselt midagi. Tegelikult on siinsed linna minu jaoks liiga väiksed, tahaksin millalgi kogeda tõelist suurlinna melu, elada näiteks aasta või kaks London, New York või Hong Kongis.
Järgneva loo pidin ise Juutuubi üles laadima, sest nii uskumatu kui see ka ei ole, seda ei olnud netis kusagil. Eks viga ole selles, et see on siiski deep house, ehk tõelise nišimuusika kollektiiv ja ega eriti peale selle muusika austajate keegi neist midagi suurt ei tea, kui välja arvata mõni lugu mis mõne tuntuma downtempo kogumiku peale jõudnud.
Viimased seitse suve olen ma traktoriga niitnud iga kord pea nelikümmend hektarit heina maha. Peale seda on see vaja vahest üles kaarutada, et see paremini kuivaks ja seejärel kindlasti vaalu ajada. Koristaks heina ise ära ka, aga jõud ei käi üle - selleks kasutame teenust. Kui ilmadega veab kulub selleks tööks kuskil kaks nädalat, üks nädal veel selleks, et pärast ruloonid kokku vedada. Kui veab. Halvimal juhul venib heinategu augustini välja, kui ikka väga palju vihmaseid ilmu vahele tuleb. Võiks teha ju silo, aga no mis sa teed - meie loomadele, eriti lammastele, meeldib ikka hein rohkem.
Heina niitmine võtab aega, sest niiduki lõikeulatus on 1.85 meetrit, aga reaalselt natukene vähem, sest nii täpselt ei saa niita - võib jääda väike tüütu heinariba. Traktor on täitsa enam-vähem, Belarus MTZ80 - tubli tööhobune. Alati ei lähe kõik põllul libedalt ja hästi, väga tihti läheb midagi masinatel katki ja nende parandamine võtab aega - on vaja leida kedagi kes oskaks ja aitaks parandada, juppide otsimine ja ostmine võtab aega. Traktoris on palav, mürarikas ja loksub palju.
Miks ma sellest siin muusikablogis nüüd kirjutan?
Asi on selles, et ma tahaksin edasi anda raskete mehhaaniliste masinate muusika hardtechno olemust. Techno on masinate muusika, see sai inspiratsiooni Detroidi industriaalsest vabrikuid ja tehaseid täis keskkonnast, kus tehnoloogiline protsess järjest rohkem asendas inimjõudu automatiseeritud robotite ja masinatega.
Kui enamus techno variatsioone peegeldab keeruliste, intelligentsete ja ulmelise kosmose-, ja ulmetehnika olemust, siis hardtechno võiks olla just karmide mürarikaste industriaalmasinate muusika.
Ma mõistsin hardtechno muusikat alles siis täielikut kui hakkasin selles ära tundma neid mürarikkaid helisid mida minu käes traktor ja niiduk iga suvi teeb. Kui ma niidan rahulikult kolmanda käiguga mööda põldu, võib pika peale kuulda sellist müra ja heli nagu selles loos:
It's pretty damn loud and noisy and it's freaking awesome
The summer heat, it's putting a hold on me. I'm not used to this kind hot air, not enough air to breathe, the air is wet and thick, I just can't do anything with days like this, and If I do something, it sqeezes me dry very fast, so my productivity levels are very low. The forecast promises us plenty of showers, but nothing so far. I wouldn't mind a good shower to cool the weather off for some time. I wish I could stay at my room with the air fan on and listen to Bossanova music all day long, but that's just not possible. There's always something to do. Work and other stuff. And so I'm going to listen one more time to Sergio Mendes & Brasil '66 'For Me' before I go outside and do my best to finish the things I have in my 'stuff do to' list.
This could be one of the most definitive summer house music tracks ever
Kuumadele suveilmadele on ikka vaja enda saundträkki - taustamuusikat igasugustele tegevustele mida ette võtta ja teha. Olgu see tööl korraks puhkepausi tehes, rannas pleesitada, ujuda, linnavahel jalutada, peol käia, maal heina niita, marju korjata, remonditöid teha või mida iganes kellegile suvel meeldib teha. House muusika on universaalne taustamuusika mis sobib igaks tegevuseks. Suvel sobib selleks aga ladina-ameerika meloodiatega rikastatud house muusika, ja neid lugusid ikka jätkub - vaja ainult leida neist parimad. Üheks selliseks looks võiks olla Rootsi deep house viikingite Physics'i 'The Most Beautiful Boy In Brazil'. See 2002. aastal ilmunud 11. minutiline sügav ladina-ameerika kõlaga house lugu kõlab enda saksofonisoolodega ja pehmete klahvpillidega nii suviselt kui veel saab. Heh, loos on kasutatud isegi Kool And The Gang'i suvehümni 'Summer Madness' kriiskava analoogsündi sarnaseid meloodiad. Vinüüli teiselt poolelt leiab veel kaks normaalset funky-deep-disco-latin house lugu 'Brazilesque' ja 'Via Monte Napoleone'. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegemist on plaadiga mis tuleks igale suvepeole kaasa võtta, või teha muidugi nii nagu nüüd moes - juhtmed läpakast otse helisüsteemi ja striimida otse Juutuubist.
Picture yourself walking in the summer along the streets in a cool slow motion way
The ultimate rave track. Produced by Joey Beltram and Mundo Muzique who were the heroes of the underground rave scene with their raw techno productions. One of the first uses of the legendary 'hoover' sound - a heavily modified Roland Alpha Juno preset called 'what the' as of 'what the f*ck is this'. The first ever track to use the hoover sound was also a Beltram and Mundo Musique production from a limited release called 'Mundo EP' – it was the precursor to 'Mentasm'. The 'mentasm' sound has been replicated and sampled by a lot of rave, techno and hardcore records, but few have achieved a good comparable result.
The reason I'm discussing this great ravey techno track is because I was looking for a virtual synth plugin to create similar sounds. I thought of sampling the 'mentasm' hoover sound, but I think that trying to recreate the sound would be much more fun and satisfying. And through a quick Google search I found this amazing free VST called Phutura. It's a wonderful piece of software! So many quirky synth sounds to play around with! I'll be definitely using this on my future ravey techno tracks:
Just one loop repeated over and over again. And it sounds and feels so good. It's those slightly little changes in the track – they carry the main vibe on. Lottie's original version is also a good effort, it maintains the main bass lick sample but adds a few stretched out breakdowns. It's the minimal approach of Mr. G's remix what makes this bass lick loop sound so funky. It's one-hundred-percent dancefloor material, but I can enjoy it just as much with my headphones turned up, rocking my head up and down with the main groove. Great example how house music meets techno – this is the definition of tech house!
Junior Vasquez used to close his nights at Sound Factory with song
Ma ei ole kõige suurem Scott-Heroni austaja, kuidagi olen tema loomingust kogu aeg mööda käinud. 'The Revolution Will Not Be Televised' on kodus plaadiriiulil olemas, kuid ega eriti muljet esmakuulamisel avaldanud. Sellise tuima loomana olen kogu aeg ka 'The Bottle'it vältinud, kuigi tundub, et see võimatu – see lugu on ju igal pool: paljusämplitud, remiksitud. Isegi korralik vikipeedia artikkel inglise keeles loole kirjutatud (http://en.wikipedia.org/wiki/The_Bottle). Mina otsustasin seda lugu kuulata lõpuks sellepärast, et sain teada, et see kiire tantsuka gruuviga jazz-funk lugu oli populaarne ka underground diskoklubides ja varajastes house klubides. New York legendaarses Sound Factory klubis lõpetas sealne resident deejay Junior Vasquez loo live versiooniga oma õhtuid. Loo albumi versiooni alguses ütleb Scott-Heron 'uno,dos,tres, cuatro' – ma arvan, et sain lõpuks teada kust pärineb sämpel Ian Pooley loost 'Quatro':
This repetitive monster groove has become an underground house classic, with many deejays saying it never leaves their record box
Ütlen ausalt, et see lugu on natukene ülehinnatud. Seda peetakse underground valdkonnas modernseks klassikuks, minimali mees Reboot mängis seda enda Essential Mixis, suure järelnõudluse tõttu pressis Robsoul plaadifirma selle uuesti, see on ka minul plaadikotis, aga siiski – katsuge vastu vaielda ja öelda, et see ei ole liiga repetiivne! Aga need gruuvid on liiga head.
Like this track? Give Blakkat 'Job Satisfaction' also a listen:
Can house music get more deeper than this? Not much. Beats the deep house sounds of nowadays in a mile
Mulle meeldib house
muusika. Eriti meeldib mulle deep house. Mul on palju lemmikuid
vähemtuntud artistide hulgas, keda võiks kollektiivselt julgelt
nimetada underground house'iks, maa-alune kraam. Osadele
inimestele selline muusika ei meeldi. See on mõistetav – house
muusika ei lähe kõigile peale, ning vahest peab pingutama, et seda
muusikat paremini mõista, aru saada, tundma õppida. Üks selle
žanri parimaid omadusi on haarata endasse palju mõjusid teistest
muusikažanridest. Reeglina on sellised lood kergemini meeldima ka
neile kuulajatele kes muidu house muusikast eriti lugu ei pea.
Ma arvan et 'Life On Mars' on täpselt selline lugu. Väga
originaalne, hästi produtseeritud, ei ole liiga repetiivne, nagu
seda enamus house muusikast. Ah, pidev muusika kordus,
repetiivsus – see on üks selle žanri põhitunnuseid, mis paneb
paljusid päid haarama ja kiruma 'kogu aeg üks ja sama muusika'.
Produtseeritud Chris Simmondsi poolt, kes on süüdi paljude
repetiivsete hausslugude tegemise eest.
Time to sum our article series about house music in Estonian language. It's something I wanted to write down for such a long time, but I wasn't really sure about it. When I felt like my head is a puzzle with all those stories, myths and facts about how house music started I knew I had to do it. I may do a English summary in the future, but to tell you the truth I feel it's unnecessary - there's just plenty of material and information in English. You just have to piece the puzzle of facts together.
House-Muusika Tänapäeval
Alates
2000. aastast on house ja elektrooniline tantsumuusika pidevas
muutumises olnud – uusi alažanre tekib nii palju, et igal peamisel
alažanril on veel omakorda mitmeid variatsioone. Kui 2000. aastal
avaldas veebis Kenneth John Taylor
(alias Ishkur) enda teejuhi elektroonilise tantsumuusika
maailma (http://techno.org/electronic-music-guide/) oli seal algselt üle 150 erineva žanri. 2005. aastal
täiendas ta seda lisades neid üle 180 žanri. Kuid praeguse seisuga
on kolmanda versiooni väljatulek nii venimas (loodame, et kunagi ta
selle ikka valmis saab), ning kes saakski teda süüdistada –
tundub, et iga kuu tekib uusi elektroonilise tantsumuusika žanre.
Olete näiteks midagi kuulnud future garage muusikast? Kui ei
teaks, et see on inglise garage saundi edasiarendus ei arvaks
vist keegi, et tegu ehtsa žanriga. Mine tea, võib-olla on
lähitulevikus future garage näol tegemist tõeliselt mängu
muutva nähtusega?
Tegelikult tundub ikka väga hea muusika olevat
Kui leida mingi märksõna
house muusikale viimase kümne aasta kirjeldamiseks, oleks see
suurima tõenäosusega sõna tech. Tehnoloogilised
futuristlikud tech helid on vallutanud pea kõikide
house-muusika alažanride kõla. Vahel on ta rohkem electro,
vahel rohkem minimal, aga oma loomuselt ilma hingeta külmalt
kalkuleeriv robotlik tech. Uued house ja elektroonilise
tantsumuusika suunad on pannud vastandama vanakooli truud austajad ja
need kes on pimestatud ainult uutest helidest. Kuid elektroonilisel
tantsumuusikal on veel üks hea omadus peale selle, et ta on pidevas
muutumises – ta otsib kogu aeg viisi tagasi minemiseks enda juurte
juurde, see on selle muusika üheks inspiratsiooniks. Seega, noppigem
rikkaliku saaki house-muusika viljapuult, kuid ärgem
unustagem selle juuri! House-muusika mõistmine on võimalik
ainult läbi selle imelise ajaloo.
We continue our series of articles about the beginnings and developements of house music. The articles are in Estonian language - there is plenty of information in English, but very little in Estonian. This time, we look at the 90s - a very exciting decade for house music.
90-ndate Arengusuunad
Elektroonilisele tantsumusikale on omased teatud tunnused ja reeglid, kuid seda muusikat ei saa teha kindla valemi järgi. House-muusikale ja teistele elektroonilise tantsumuusika stiilidele on omane, et need on kogu aeg pidevas muutumises. Kõige rohkem mõjutab seda muusikat see, kui see liigub uute keskkonda ja võtab sealt seda keskkonda kirjeldavad iseloomujooned endasse. Niimoodi kohandub muusika uue keskonna oludesse. Näiteks Chicagos oli house-muusikal enda kõla, see oli algupärane, kuid ta otsis alati uusi viise edasi areneda. Kuid Detroidis ei kõlanud sealne uus techno niimoodi nagu Chicagos, kuigi see jagas sellega palju ühiseid jooni. Suurbritannia esimene house plaat 'Carino' T-Coy poolt (http://www.youtube.com/watch?v=97vO3qvuQqc) ei kõlanud nii nagu house Chicagos või techno Detroidis, tal oli enda omapärane heli mis kirjeldas seda kuidas sealsed kohalikud uut house muusikat tõlgendasid. Just see oli ka põhjuseks miks house-muusikale tekkis nii palju variatsioone ja uusi alažanre kui see Chicagost välja murdis.
Kui võrrelda algupäraseid acid helisid selle sünnilinnast Chicagost Suurbritanniast ja mujalt euroopast tulnud lugudega, on erinevused koheselt äratuntavad. Euroopast tulnud acid helid olid palju kiiremad, meloodilisemad, eksperimenteerivad, ning tundus, et iga uue plaadiga oli see žanr järjest rohkem muutumas.
Üheks esimeseks vormiks milleks muutus acid house euroopas oli trance muusika. Laenates elemente ambient muusikast ja sidudes need acid house tempodega, tundub trance paljudele pehmem kui seda on enamus teisi elektroonilist tantsumuusikat. Trance kasvas välja acid house muusikast Saksamaal, kus sellele tundus olevat sobiv kasvupind. Esimeseks trance looks pretendeerivad Jam & Spoon 'Stella' – vaieldamatult üks kõigi kaunima kõlaga tantsumuusika teos läbi aegade (http://www.youtube.com/watch?v=vZpkhpfecwg); Dance 2 Trance 'We Came In Peace' (http://www.youtube.com/watch?v=qc9391UXPO8) ja Jam & Spooni remiks Age Of Love samanimelisele loole (http://www.youtube.com/watch?v=MT9pH9C7Oew). Raske on määratleda milline oli kõige esimene trance muusika lugu, kuid selge on see, et see žanr kasvas kiiresti ja on tänapäeval üks suurima kuulajaskonnaga elektroonilise tantsumuusika liike.
Inimesed on selle loo järgi enda lastele nimeks 'Stella' pannud!
Reivikultuuris leidis olulise koha ambient muusika. Ambient muusika oli täiuslik saundträkk lõõgastumiseks pärast kõva pidu. Ambienti arendas seitsmekümnendatel välja Brian Eno. Ambient on 1970. aastatel Euroopas sündinud muusikastiil, mis on tihedalt seotud New Age'i muusikaga. See keskendub põhiosas helide kõlamängudele loomaks atmosfäärilist taustaheli. Ambienti on mõjutanud 20. sajandi klassikaline muusika, elektrooniline muusika, minimalistlik muusika, krautrokk, musique concrete ja kosmiline rokk. Kui uutmoodi acid house populaarseks sai, katsetati ambienti mõnedes klubides eraldi chill-out ruumides – tulemuseks oli ambient muusika taasleidmine laiemale avalikkusele. Selle liikumise eesotsa sai kollektiiv The Orb. 20 minutiline eepiline teos 'A Huge Ever Growing Pulsating Brain That Rules From The Centre Of The Ultraworld' tekkis helide kollaažist mis lindistati John Peeli raadiosaate jaoks.
Samast sessioonist sai The Orb liige Bill Cauty inspiratsiooni luua enda bändile KLF ambient album 'Chill Out' (http://www.youtube.com/watch?v=C5TUEv1wf-c). See plaat oli terviklik teos mis enda muusikaga tekitas kujutelma väljasõidust Texasest mööda Mehhiko lahte Louisiana poole. Ambient helidega eksperimenteerisid ka artistid nagu Aphex Twin, 808 State, Boards Of Canada, Juno Reactor, Global Communication ja paljud teised. Kõige tuntumateks ambienti ja acid house kokkusaamiseks võiks olla The Orb lugu 'Fluffy Little Clouds' või 808 State 'Pacific'.
What were the skies like when you were young?
Kui acid house muusikas hakkasid kõlama kiirendatud breakbeat rütmid tugevate trummilöökide taustal, võttis see peagi uue suuna jungle muusika läbi. See drum 'n' bass eelkäijaks olev alažanr osutus teatud ringkondades eelistatumaks kui seda oli tollal kommertsiaalsema suuna hardcore techno näol võtnud acid house. Jungle helid olid drum 'n' bass varaseks prototüübiks ning üsna pea kasvas jungle pea täielikult drum 'n' bass'iks üle. Stiili iseloomustab kiire tempo, trummid (tavaliselt 160 – 180 lööki minutis) koos raske, vahel ka keeruka bassikäiguga. Jungle ja drum 'n' bass muusika olid Eestis 90-ndate keskpaigas näiteks kohati populaarsemad kui house, trance ja techno. See ei ole sugugi üllatav, sest see žanr pakub nii palju erinevaid rikkalike helielamusi - võtame näiteks downtempo poole küündiva Ballistic Brothers'i loo 'I'll Fly Away' ja Goldie 'Timeless' albumi või karme breikbiite, sügavaid bassitrumme ja sämpleid hakkiv Metalheadzi 'Terminator' ja 4 Hero 'Journey From The Light'.
House ja techno rütmidest kasvas välja selle karmim versioon acid house'i enda poolt moonutatud hardcore näol. See oli ainult aja küsimus, millal mõni produtsent võis mõelda, 'miks pean ma tegema seda muusikat nii nagu teised? Ma ei taha olla nagu kõik teised, ma tahan teha muusikat mis oleks, kiirem, vihasem, agressivsem, huvitavam, jõulisem!'. Tundub, et Hollandi linnas Rotterdamis oli just selline mõtteviis, kui pandi alguse gabberile – veelgi äärmuslikum vorm hardcore`ist, kiirem ja kurjem kui tavaline hardcore. Järgnevatel aastatel kerkis palju uusi alažanre milles võis näha liidet -core: happy harcore, acidcore, speedcore, terrorcore, frenchcore, breakcore tuntumate näidetena. Karm ja toores muusika oli võimalus enda mässumeelsuse näitamiseks - selleks, et olla punk ei pidanud alustama bändi (teadagi, et trummareid ja bassimehi bändi värvata on nagunii pea võimatu missioon) vaid sellega sai loova mõtlemisega persoon ka üksi hakkama.
House muusika oli tekitanud palju alažanre, aga 90-ndate keskpaigaks oli tekkinud house stseeni väikene kriis. House plaate oli lihtsalt nii palju, toimus täielik house-muusika üle-ekspluateerimine. House-muusika oli kõikjal - edetabelites, raadios, televisioonis. Kommertsiaalsemate hittide kõrval oli ka aeg-ajalt väga häid žanri klassikuteks muutunud lugusid, kuid kui miski sai suuremat kõlapinda, üritati seda kohe kommertsiks pöörata. Chicago house stseen oli muutunud ning üle võetud räuskava ja lärmatseva hard house ja ghetto house poolt.
Ghetto house on populaarsem kui võiks arvata, juke ja trap on näiteks ühed selle levimumad vormid
Detroit oli tagasi maa alla peitu pugenud, üritades vältida kommertsiaalset suunda
Garage helid kõlasid igalt plaadilt sama valemi järgi ja vokaalhaussis muud peale 'love, love, love' hõõritamist kuulda ei olnud. Iga järgnev 90-ndate house suurkuju Masters At Work produktsioon tundus olevat eelmisest lahjem. Tundus, et house-muusika oli saavutanud enda tipu ning puudusid väljavaated kuhu selle kõigega nüüd edasi minna. Tõsi, house'i tekitatud alažanrid liikusid klassikalistest helidest järjest enam kaugemale ja ei vaadanud kordagi tagasi. House ise oli aga tõsiselt jamas olukorras.
Masters At Work olid 'house' personifikatsioon 90-ndatel
Kuid elektroonilisele tantsumuusikale on omane pidev areng ja muutumine ning see näiline house-muusika langus jäi lühikeseks, seda tänu uuele french house liikumisele Pransusmaalt. Sellele house suunale on omane filter ja phaser efektid mida kasutatakse 70-ndate ja 80-ndate disko ja souli sämplite moonutamiseks. Disko sämplimine iseenesest midagi uut house-muusikas ei olnud, aga imetlusväärne oli see kui osavalt prantslastest produtsendid seda tegid – otsiti välja selliseid sämpleid mida keegi enne kasutanud ei olnud ja väänati neid nii nagu keegi enne kuulnud ei olnud. See uus prantslaste versioon house'ist mõjutab tänpäevalgi veel house-muusika kulgu. Tuntumteks nimedeks on: Daft Punk, Thomas Bangalter, Stardust, Le Knight Club, Alan Braxe, DJ Falcon, Cassius, Bob Sinclar, Etienne De Crecy, Sebastian Leger, St. Germain, Benjamin Diamond, Modjo, Alex Gopher, Demon ja paljud teised.
Pealegi tõstsid prantslased muusikavideode lati elektroonilises tantsumuusikas kõrgele
90-ndate house-muusika stseeni kirjeldab kõige paremini see, et võeti kasutusele palju uusi eesliiteid kirjeldamaks mingit uut house liikumise trendi mis endale suurema järgimise tekitas. Kuigi house'il oli juba alguses mõjutusi näiteks ladina muusikast, technost, tribal trummidest, elektrost, ja funk muusikast olid just 90-ndad see periood kui tekkisid house-muusika alažanrid nagu disco-, funky-, electro-, tech-, tribal-, latin-, hard-, progressive- ja vocal-house. Ja see pidev progress ja muutumine käib praegugi veel edasi, sest see on elektroonilise tantsumuusika üks põhiomadusi – käia ajaga kaasas ja kohanduda.
We continue our series about the beginnings of the worldwide phenomenon called house music. The articles will be in Estonian language. This time, it's time to revise how house music reached into the hearts an minds of Estonian clubbers and electronic dance music lovers.
Eesti klubikultuur
Acid house liikumise läbi sai alguse ka elektroonilise tantsumuusika stseen Eestis. Ei ole kindel, kui paljudel võis olla kodus mõni varajane house-muusika plaat mis läbi raudse eesriide sisse nihverdati ja kui paljudele selline muusika meeldida võis. Kuna välismaised plaadid olid väga kallid, siis tõenäoliselt oli neid plaate käputäis, sest enda raha eelistati raisata siiski populaarsematele levimuusika plaatidele. Elektrooniline tantsumuusika liikus rohkem kassettide kujul, sest nende ümberlindistamine raadiost või kassettidelt oli palju soodsam kui kulukad vinüülplaadid. Eesti reivi-, ja klubikultuuri stseen kasvas välja keldripidudest mis 90-ndate alguseks olid liikunud välja suurematesse saalidesse, sest uus ja huvitav muusika paelus paljusid, eriti noori muusikakuulajaid. 1992. aastast algasid laiemale üldusele reklaamitavad üritused Tallinnas ja Tartus, mis muutusid ka regulaarseteks. Olulisemad ürituste toimumiskohad olid näiteks klubi Piraat, Pirita Top hall, Kinomaja, Bel Air (Tallinnas), Illusioon (Tartus), Fiesta (Pärnu) ja erinevad tehasehooned. Oma osa mängis ka 1993. aastal alguse saanud Raadio 2 saade Vibratsioon mille saatejuht Raul Saaremetsa kaudu hakkas informatsioon muusika ja ürituste kohta liikuma laiemale üldsusele.
1995. aastal alguse saanud üritusteseeria 'Vibe' tõi endaga kaasa uue professionaalse klubikultuuri külje ning ekstravagantsed peod muutusid meedia lemmikuteks sest neid väisasid kohaliku seltskonna koorekiht. Kindlasti oli neid, kellele selline kommertslik suund ei meeldinud ja eelistati väiksema (aga sugugi mitte vähem mõjukama) mastaabiga underground stseeni.
Eesti esimene house-muusika reliis oli tõenäoliselt 1994. aastal Röövel Ööbiku 'Psychikosmos' – see kassetti kujul avaldatud album võis tekitada paljudele võõristust, sest see oli nii palju erinev selle bändi varasemast loomingust. Esimesed võimalused koduarvutitel luua muusikat oli tekkinud varajaste muusikaprogrammide läbi ja esimesed produktsioonid, millest nii mõnedki kõlavad veel tänapäevalgi värskelt, leidsid enda tee esimeste muusikakogumikeni. Kogumikud nagu Legends Of Nite 1 & 2, Exit: Compilation Of Non-Music ja Electronic Grooves From Tallinn tegid tänuväärset tööd levitades noorte algajate produtsentide muusikat ja neid kogumikke meenutatakse nostalgiliselt heade sõnadega.
Kui võtta kokku kogu Eesti elektroonilise tantsumuusika stseeni 90-ndate keskpaigas ühe nimega, võiks selleks olla jungle muusika rühmitus Lu:k. Meedias tituleeritud tiitel 'Eesti alternatiivmuusika lipulaev' ei tulnud ometi mitte millegist. Ühel hetkel tundus, et Lu:k muusika on kõikjal – kassettidena pleierites, raadios, autostereotes, klubides ja muusikakogumikel. Lu:k muusika jõudis ka Gilles Petersoni Kiss FM saatesse. Eesti esimeseks elektrooniliseks tantsumuusika vinüülplaadiks sai just Lu:k ja Raul Saaremetsa Robo projekti koostöö 'Cut The Cop' aastal 1995 (väga haruldane, koopiaid lihtsalt ei liigu).
Lu:k diskograafia pärliks võiks olla 1999. aastal ilmunud 'Tallinn-Nõmme-Keila' mis sai sooja vastuvõtu nii kuulajate kui ka meedia käest. Lood nagu 'Lovin U' ja 'La:v' on saanud kohalikeks unustamatuteks reiviklassikuteks. Jungle ja tollal tärkav drum 'n' bass muusika on siinmail olnud algusest peale populaarne, tihtipeale varjutades teised elektroonilise tantsumuusika stiilid.
Üheks oluliseks etapiks Eesti klubikultuurile oli ka Rhythm Doctor saabumine siia 1995. aastal. Rhythm Doctor oli olnud Londonis tunnistajaks sealse acid house stseeni sünnile ja selles loos oli ka temal enda osa DJ ja produtsendina. Siinne klubikultuur vaimustas teda nii palju, et ta otsustas siin regulaarselt pidusid korraldada ja tuua kohale tuntumaid nimesid nagu Robert Owens, A Man Called Adam ja Basement Jaxx. 1997. aastal pandi koos Raul Saaremetsaga alguse siinmail kõige vanemale pidudesarjale 'Mutant Disco'.
Kuigi
nii mõnigi tollaseid sündmuseid mäletav võiks muiata nime
'Caater' peale, oli sellel kommertsliku maiguga grupil enda osa
trance ja techno
muusika populaarseks muutmisel ning nende kassetid ja CD-d võisid
olla paljudele noortele sissejuhatuseks elektroonilise tantsumuusika
maailma.
Oli
vaid aja küsimus, millal kodumaine produtseeritud elektrooniline
tantsumuusika väljapool eestit tuntuks sai. Tuntumad artistid kes
nautisid edu väljapool eestit olid näiteks Rulers Of The Deep,
Stengun, Dave Storm, Umblu, Holmes ja Ajukaja. Üheks kõige rohkem
kõneainet tekitanud eestimaiseks artistiks viimastel aastatel on
olnud Bakey Ustl, kellelt ilmus Unthank leibelilt kümnetolline
vinüül mis jagas kuulajaid suures osas kahte leeri – need kes
kiitsid seda kui viimaste aastate parimaks või kõigi aegade
halvimaks house
muusika reliisiks. Drum 'n' bass
muusika valdkonnas on väljapool eestit edukaks osutunud kollektiiv
Mutated Forms. Igatahes on nüüdseks kindlustatud, et elektrooniline
tantsumuusika on siinmail kanda kinnitanud ja aeg-ajalt murravad
kohalikud algajad või kogenenumad produtsendid siit väljapoole.
- Valik eestimaist elektroonilist muusikat:
Eesti
elektroonilise tantsumuusika eripäraks oli see, et kohe algusest
saati oli see võrreldav samal ajal välismaiste samas stiilis
lugudega. Kvaliteet oli järjepidav ja paljud lood on ajale hästi
vastu pidanud, sest nad kõlavad veel praegugi värskelt. Puudus
ainult korralik formaat – suur osa varajastest reliisidest on
unustatud ajaloo hõlma, neid on digitaliseerinud ainult
asjaarmastajad ja need kellel need omal ajal piiratud kogustes
liikunud kassette ja CD-sid veel alles on
We continue our article series about house music and it's roots. The article is in Estonian language. The reason for this is just that there is no Estonian language information about this amazing genre, but in english the web offers plenty of material. This time we take a look how house music conquered the world.
House Vallutab Maailma
Enne kui acid jõudis Suurbritanniasse, oldi sealmaal juba house-muusika helidega tuttavad – 1986. aastal saavutas Farley Jackmaster Funk 'Love Can't Turn Around' enimmüüdud singlite edetabelis kümnenda koha. 1987. aastal ronis Steve 'Silk' Hurley 'Jack Your Body' sama tabeli esikohale. Elektroonilisel klubimuusikal oli aga raske kanda kinnitada võrdlemisi konservatiivses riigis, kus seda muusikalist nähtust võeti vastu pigem vaenulikult. Muusika miksimine klubides oli alles uus nähtus ja levinud oli DJ suhtlemine publikuga läbi rääkimise ja lugude tutuvustamisega – nagu see oli kombeks raadios. Kui Greg Wilson 1983. aastal demonstreeris DJ miksimistehnikaid televisioonis, küsis saatejuht Jools Holland temalt, et kas selline muusikaga manipuleerimine ei või lugude autoreid vihale ajada? Tõenäoliselt võis küll
Klubides 70-ndate lõpul populaarseks osutunud jazz-funk, rare groove ja northern soul klubistseenid olid nii vankumatud ja lojaalse järgijaskonnaga, et sellised uued elektroonilise kõlaga muusikasuunad nagu electro, hip hop ja house vilistati välja. Diskorid kes neid uusi helisid mängisid võisid riskida ohuga saada keretäis peksa. Ometi tegid noored diskorid nagu Greg Wilson, Pete Tong, Jazzy M, Mike Pickering, vennad Noel ja Maurice Watson täpselt seda.
House-muusikale leidus piisavalt pühendunud kuulajaid ning house kogumikud nagu Jack Trax ja The House Sound Of Chicago müüsid Suurbritannias hästi. Chicago suuruselt teise house-muusika plaadifirma DJ International boss Rocky Jones nägi Suurbritannia vallutamises head raha teenimise võimalust ning korraldas Chicago artistidele nagu Frankie Knuckles, Marshall Jefferson, Larry Heard ja Adonis tuuri mööda sealseid klubisid.
House-muusikale oli vaja enda klubi ning Londonis sai selleks 1987. aastal avatud Shoom. Klubi rajajaks oli Danny Rampling, kes sai selleks innustust samal aastal varem Ibiza klubi Amnesiat külastades kus selle resident DJ Alfredo mängis uut imporditud house-muusikat teiste muusikastiilide seas. Olles esmakordselt proovinud ecstasyt ja nähes selle narkootikumi mõju koos muusikaga, oli Rampling veendunud, et see pidi olema klubimuusika tulevik. Klubis Shoom kasvas välja Suurbritannia acid house stseen - see oli esimene klubi mida külastasid regulaarselt Chicago tuntud diskorid ja artistid. See oli klubi kus reivikultuur sai enda alguse.
House-muusika oli leidnud enda tee klubidesse, ning eriti populaarseks muutus see üheks kõigi aegade parimaks klubiks nimetatud Haciendas. Sellest klubist rääkides kasutavad need kes seda külastasid ainult ülivõrdeid – kõige parem, kõige suurem, kõige imelisem. See Manchesteris asuv klubi sai samas linnas tekkinud elektroonilise muusika ja rokkmuusika stseeni mida nimetati 'madchesteriks' keskuseks. Tuntumad nimed kelle elu keerles ümber selle klubi olid New Order, Happy Mondays, The Stone Roses, The Charlatans ja 808 State.
Üle inglismaa tekkisid suured nii korras pabervärgiga kui ka illegaalsed reivid. Reivid olid eelistatud oma vabama õhkonna poolest – klubid olid oma riietumiskoodeksitega ja inimeste uksel valimisega vahest suht ahistavad. Suurbritannias üha enam populaarsust koguv elektroonilise tantsumuusika stseen eesotsas acid house muusikaga on tagasi vaadates saanud nime 'teine armastuse suvi' - seda võrreldi 1967. aastal San Franciscos toimunud hipikommuunide ürituste plahvatusega mida kutsuti 'armastuse suveks'.
Suurbritannias toimuv levis ka mujale – näiteks Belgias oli tekkinud sarnane stseen millest kasvas välja omapärase ainulaadse kõlaga New Beat muusikaline liikumine. Artistide läbi nagu seda olid LA Style, Lord Of Acid, Praga Khan, Snap ja Technotronic tekkisid nüüdseks populaarsed kommertsliku maiguga tantsumuusika žanrid nagu euro house ja euro disco mida võiks ühise nimega kutsuda eurodance-iks.
Loo pealkiri viitas sellele, et James Brown'i sämplimine on muutunud liiga tavaliseks
Järgmine kord - Eesti klubikultuur ja elektroonilise tantsumuusika algus!
We continue our articles series about the beginnings of house music, in Estonian language. This time we take a look at he brother-sister relationship of house music and techno.
Techno
Techno on elektroonilise muusika liik, mis on oma alguse saanud elektrost, industrialist, diskost, funk muusikast, ja sündipopist. Techno, kui muusikaline stiil, sai alguse Detroidist 1980-ndate alguses. Termin 'techno' sai alguse sellest, et Juan Atkins pakkus sellele uuele tantsumuusika liigile nimeks mõistet mida ta luges Alvin Toffleri ulmeraamatust 'The Third Wave' - 'techno rebels' (techno mässajad). Žanri nimi peegeldab ka muusika uudset ja tehnoloogilist olemust. Tänu oma ülesehitusele ja laiale populaarsusele 90-ndate alguses, muutus nimetus meedias kogu elektroonilise- ja tantsumuusika vastseks. Techno'le on omane minimaalne ülesehitus, kiired tempod, meloodiad mis on edasi kantud trummihelide ja löökriistade omavahelise mängleva viisiga, instrumentaalse poole moodustavad süntesaatorite sünteetilised kõlad ja heliefektid. Techno muusikat kirjeldab üldiselt oskuslik edasimõtlev loov produktsioon.
Techno ei ole välja kasvanud house muusikast – nendel kahel žanril on omavahel õe ja venna suhe. Mõjutused on neil kahel žanril enamasti samad – lihtsalt techno keskendus rohkem elektroonilistele helidele, house aga elavamate diskomuusika omadele.
Detroidi tulevastele techno produtsentidele avaldas palju mõju sealse linna raadiodiskor Charles 'The Electrifying Mojo' Johnson, kes mängis rikkaliku segu erinevat eklektilist muusikat, sealhulgas ka Giorgio Moroder'i, Kraftwerk'i, Tangerine Dream'i ja Parliament-Funkadelic helisid. Kraftwerk'i produktsioonid olid eriti hinnas – nende helid kõlasid Detroidi noortele muusikahuvilistele nii funkilt, et paljud arvasid Kraftwerk'i liikmeid mustanahalised olevat.
Detrodi linn ise oli samuti sealsetele alustavatele muusikutele inspiratsiooniks – üpris masendav olukord mis tuli majanduslangusest tuleneva hulga hiiglaslike tööstusettevõtete pankrotistumise läbi. Lagunenud, mahajäetud tehasehooned. Tööstuslik kummitus, urbanistlik õudusunenägu. Kõik need emotsioonid mis sellisest keskkonnast tulid edastati muusikasse.
Üheks esimesteks uutmoodi elektroonilise muusikaga eksperimenteerijaks oli Juan Atkins. Saanud inspiratsiooni Kraftwerki puhastest robotlikest helidest, ostis Atkins 1980. aastal enda esimese süntesaatori. Muusikainstrumentidega oli ta juba noorest saadik tuttav – ta mängis bassi kohalikes garaažibändides ja unistas muusikukarjäärist. Enda esimesi katsetusi mängis ta enda tuttavatele ja sõpradele, ning üsna pea leidis ta endale koostööpartneriks Rick Davis'e, kellel oli toatäis moodsat helitehnikat. Rick Davis oli teinud juba ühe plaaditäie avant garde elektroonilist muusikat - 'The Methane Sea' 1978. aastal (https://soundcloud.com/cassdetroit/methane-sea-prelude). Nende kahe mehe vahel tekkis kohe klapp ja otsustati alustada nüüdseks legendaarse projektiga mille nimeks sai Cybotron. Esimene lugu 'Alleys Of Your Mind' ilmus 1981. aastal ja sai Detroidis kohalikuks hitiks müües üle 10 000 seitsmetollise vinüüli koopiat. Kohalikud diskorid olevat kleepinud väikese plaadi suurtele kaheteistkümne tollistele vinüülplaatidele – loomulikult seepärast, et seda oleks parem klubides mängida. Tehniliselt kõlas see plaat nagu elektro ning oli sarnane Briti elektroonilise new wave bändi Ultravox loole 'Mr. X'. Selliste elektrooniliste helidega mis moodustasid hiljem elektro muusikažanri olid mitmed muusikud juba kasutusele võtnud, lihtsalt 'Alleys Of Your Mind' oli Detroidi linnas esimene ja Ameerikas tollal suhteliselt mittekuuldud. Sellest loost oleks võinud ka saada elektro esimene suur hitt, kuid paar kuud hiljem ilmus Kraftwerk'ilt pihta pandud melodiatega Afrika Bambaata 'Planet Rock' ja lihtsalt varjutas selle. Cybotronilt ilmus veel mitu singlit, nende seas küllaltki edukas 'Clear' ja album 'Enter' 1983 aastal enne kui see kollektiiv erimeelsuste tõttu lahku läks. Enne lahku minemist jõuti avaldada koos veel singel 'Techno City' 1984. aastal. 'Cybotron' nime kasutab edasi Rick Davis, Juan Atkins jätkas techno muusika vundamendi rajamist uue projektiga Model 500.
'Alleys Of Your Mind' kõrval tuli samal ajal välja veel üks Detroidi varane elektroonilise tantsumuusika lugu 'Sharevari' kollektiivi nimega A Number Of Names poolt. Nimi 'Sharevari' tuli populaarsest muusikaürituste seeriast 'Charivari'. Mõlemad plaadid avaldati ühel ajal nii väikese vahega, et siiamaani käib arutelu kumb lugu tehti valmis enne, või kumb lugu andis edasi tärkava techno tunnetust. Mõlemat lugu võrreldes saab koheselt aru, et 'Sharevari' on oma loomuses diskolugu, kuigi väga omanäoline ja võrreldes kõige muuga sel ajal – oma ajast tuhandeid valgusaastaid eespool.
Juan Atkinsi esimene lugu Model 500 nime all oli 'No UFO's' 1985. aastal ning see sai hitiks nii Detroidis kui ka Chicagos, kus sealne alustav house-muusika stseen arvas, et tegemist välismäise importplaadiga. Chicago popimas raadiosaates Hot Mix 5 sai see palju eetriaega, ning tänu sellele loole saadi aimu, et Detoidis on toimumas elektroonilise tantsumuusikaga midagi uut ja imelist.
Juan koondas enda ümber muusikahuvilistest sõbrad ja aitas neil nende muusikalised ideed ellu viia, õpetades neile kuidas helitehnikaga ümber käia. Niimoodi tekkis 'Belleville'i kolmik' – Juan Atkins, Derrick May ja Kevin Saunderson (tegelikult võiks sinna lisada veel neljanda mehena Eddie 'Flashin' Fowlkes'i, aga tundub, et 'Belleville nelik' ei kõla nii hästi). Kõik need noored muusikahuvilistest mehed olid varustatud julgete ideedega ja alustasid Atkinsi kaasabil enda produktsioone realiseerima.
1986. aastal ilmusid Eddie Fowlkes'i 'Goodbye Kiss', Derrick May ja Atkinsi projekt X-Ray 'Let's Go' ja Kreem 'Triangle Of Love' Saundersoni poolt. Nendel techno plaatidel oli üks ühine joon – nad kõik olid house 'four on the floor' biidiga (üks-kaks-kolm-neli! Üks-kaks-kolm-neli!). Varast teknot ja house-muusikat on tihtipeale raske eristada – võiks lähtuda sellest, et techno kõlab rohkem futuristlikumalt, kuid alati ei ole see nii lihtne. Asja teeb segaseks veel see, et varajaseid techno ja house plaate mängiti alati koos, nii Detroidis kui Chicagos. Tollal ei mõeldud žanrite omavahelistest piiridest, vaid vaadati kõike kui ühtset tantsumuusika stseeni. Derrick May ja Kevin Saunderson olid väga vaimustuses tärkavast house stseenist Chicagos, kuid Juan Atkins hoidis sellest distantsi.
Derrick May otsis rohkem muusikalist iseseisvust ja alustas lugude tegemist üksi – ta oli küll kohati kogenematu, kuid selle kaalus ülesse see armastus mis tal selle muusika vastu oli (seetõttu ongi ta selle žanri suurim eestkõneleja) Niimoodi sündisidki techno klassikud nagu 'Strings Of Life' ja 'Nude Photo' Rhythm Is Rhythm nime all. Kes tähelepanelikult kuulab, avastab, et 'Strings Of Life'il ei ole taustaks bassimeloodiatki, kuid sellisel elaval lool ei ole seda ehk vajagi. Derrick May proovis Detroidis teha enda versiooni house-muusikast - tantsukamat kraami - ja üsna pea oli see peamine trend Detroidis.
Nii nagu house oli Suurbritannias kõrvu jäänud, oli see ka techno muusikaga. Suurbritannia promootorid võtsid Atkinsiga ühendust – tal oli maine kui selle uue Detroidi tantsumuusika liikumise juht ja 1988. aastal pandi kokku kogumik nimega 'Techno! The New Dance Sound Of Detroit'. See kogumik oli küll finantsiliselt läbikukkumine, kuid aitas üle ookeani defineerida terminit techno ja selle erinevust house-muusikast. Oli vaja vaid ühte rahvusvahelist hitti, mis aitanuks kinnistada techno ideed. Selleks looks sai 1988. aastal Kevin Saundersoni ja Paris Grey projekti lugu nimega 'Big Fun' ning see lugu viis techno Detroidist välja massidesse. Acid house stseen Suurbritannias võttis teknohelid avasüli vastu kus see sellega segunes ja peagi ilmusid uued plaadid, mis kõlasid kiiremalt, intensiivsemalt ja valjumalt. Suurbritannia acid house stseenist liikus techno raskuskese Saksamaale, kus see püsib tugev siiamaani.
We continue our article series about the beginnings of house music, in Estonian language. This time we take a deeper look at probably one of the most important house tracks ever - 'Acid Tracks' by Phuture and the birth of acid house.
Phuture 'Acid Tracks' ja Acid House
Milline house lugu on kõigi aegade parim? Sellele küsimusele on raske vastata, sest sellisele subjektiivsele küsimusele vastaksid kõik house-muusika armastajad erinevalt. Kuid kui küsida, et milline house lugu on kõige olulisema tähtsusega sellele žanrile, võiks üheks vastuseks olla kindlasti 'Acid Tracks' kollektiivi nimega Phuture poolt. Läbi house-muusika ajaloo on olnud vähe selliseid lugusid mis on pannud aluse tervele muusikalisele liikumise suunale. Kui me aga maailmat kui välku tabanud acid house liikumise kultuuri alustalasid otsime, leiame jälgi ajades esimeseks nurgakiviks just house loo nimega 'Acid Tracks'.
Algupärane versioon, enne kui see vinüüli jaoks ümber tehti
'Acid Tracks' oli kõige esimene acid house lugu. Acid house-muusikale on omased minimaalse kõlaga produktsioon ja repetiivsed, kuid pidevat väikeste muutustega meloodiad mis tehtud Roland TB-303 süntesaatoriga. Olgu öeldud, et see süntesaator oli mõeldud kodus kitarrimängu harjutavatele muusikutele bassihelide jäljendamiseks ja saateks. Selleks ülesandeks oli see süntesaator suht mõttetu, sest tema metalne sünteetiline kõla ei olnud lihtsalt loomulik. 'Acid Tracks' ei olnud muidugi esimene produktsioon kus seda süntesaatorit kasutati – kõige parem näide selle varasest kasutusest oleks 1982. aastal ilmunud Charanjit Singh'i 'Synthesizing: Ten Ragas To A Disco Beat'. Seda plaati on kutsutud ka proto-acid muusikaks, kuigi tegelikult oli selle autoril mõtteis lihtalt disko mis segatud kokku india rahvusmuusika meloodiatega.
'Acid Tracks' sai alguse 1985. aastal, kui kolm muusikahuvilistest sõpra DJ Pierre, Herbert Jackson ja Earl 'Spanky' Smith ostsid endale trummimasinale lisaks TB-303 süntesaatori. TR-808 trummimasinaga olid nad juba tuttavad, sellega tegi Earl 'Spanky' Smith rütmilugusid mida DJ Pierre enda DJ töös edukalt ära kasutas. TB-303 oli aga uus mänguasi, mida nad veel kasutada ei osanud. Kui see masin vooluvõrku ühendati, oli sellel juba meloodiad sees – need olid küll suvalised noodid, kuid tegemist oli siiski arusaadavate meloodiatega. TB-303 süntesaator genereeris uusi suvalisi meloodiaid kui seda vooluvõrgust sisse ja välja ühendati. Noored muusikahuvilised valisid välja kõige paremini kõlava meloodia ja otsustasid selle terviklikuks looks ümber teha. See sündis tänu olemasoleva meloodia nootide moonutamise – helid kõlasid paremini kõrgetel sagedustel kui madalatel. Pika jämmimise läbi saadi tulemuseks kassettile lindistatud demo. See oli küll toores ja viimistlemata, aga nende enda oma ja uus – midagi taolist ei olnud keegi ennem kuulnud.
Demo viidi neil päevil Chicago kõige kuumema klubi Music Box diskorile, kelleks oli Ron Hardy. Tollal oli Ron Hardy tuntud selle poolest, et ta otsis enda klubiöödesse uut julget elektroonilist tantsumuusikat, midagi mis paneks inimesed ennast liigutama. 'Acid Tracks' meeldis talle. Esimene öö kui ta lasi klubis sellel lool kõlada, mängis ta seda kokku neli korda. DJ Pierre on meenutanud, kuidas esimesel korral lahkusid kõik tantsupõrandalt minema, ning oma peast kinni haarates mõtles ta, et nüüd on kõik sellega läbi. Kuid Ron Hardy uskus sellese loosse ja mängis seda veel kaks korda – iga korraga tuli tantsupõrandale rohkem inimesi. Kui lool lasti kõlada neljandat korda, käitus terve klubi nagu oleks neil mõistus peast minema lennanud – kõik tantsisid futuristlike acid gruuvide järgi kui segased. Tõenäoliselt oli asjas süüdi ka klubis levinud narkootikumid mis selleks ajaks inimestele pähe löönud olid.
'Acid Tracks' sai küll Ron Hardy klubiööde tunnuslooks, kuid seda ei olnud veel ametlikult avaldatud. Enda abikäe pakkus Marshall Jefferson, kes esimese asjana soovitas loo tempot alandada – muidu ei oleks seda väljapool Chicagot keegi lihtsalt mänginud. Marshall Jefferson veenis Trax plaadifirma bossi Larry Shermani seda lugu vinüülile pressida. Üllatuslikul kombel pidas rokkmuusika austaja Sherman 'Acid Tracks'i heaks looks – see meenutas talle acid rokkmuusikat 70-ndatest. Kui 1987. aastal 'Acid Tracks' vinüüli kujul välja tuli oli uus acid-house juba Chicago klubimaastiku vallutanud. See kõik aga viis selle uue heli üleekspluateerimisele mis tõi endaga kaasa ühe esimese house-muusika krahhi millest lõplikult Chicagos saadi üle alles 90-ndate aastate alguses kui tuli uus laine innovatiivseid noori produtsente nagu Cajmere, Derrick L. Carter, DJ Sneak, Gene Farris, Gemini, Paul Johnson, Glenn Underground ja Johnny Fiasco paljude teiste seas.
Tyree Cooper andis teada 1987 ja 1988. aastal oma lugudega 'Acid Over' ja 'Acid Crash' et acid house on Chicagos eilne minevik, ning aeg on ette võtta uuemaid suundi kuid keegi ei võinud ette näha, et need samad plaadid olid saanud Suurbritannias ja Belgias kõige kuumemaks kaubaks trenditeadlike muusikahuviliste seas.
We continue our voyage into the early beginnings of house music, in Estonian language! This time we take a look at the pioneers of house music.
House-muusika Pioneerid
Öeldakse, et igal muusikaplaadil on jutustada oma lugu, ning varajased Chicago house-muusika plaadid ei ole mingi erand. Populaarsed reliisid olid Farley Jackmaster Funk'i 'Funkin' With The Drums Again' mille põhilugu 'Jack'n The House' laenas palju tollal klubides menuka Kraftwerki loost 'It's More Fun To Compute'. Kraftwerk lugudega ei saanud 80-ndatel eksida, sest need olid nii populaarsed – isegi electro žanr peab tegema neile kummarduse, sest ilma 'Trans-Euro Express'-ita ei oleks olnud ka Africa Bambaata & The Soulsonic Force'i 'Planet Rock' lugu. Farley plaadil leidub ka varane näide deep house-muusikast loo 'Farley Knows House' läbi. Plaadil leiduvad rohked rütmilood osutusid osavatele diskoritele asendamatuteks tööriistadeks.
Farley Jackmaster Funk tegemas seda mida ta kõige paremini oskab
Chip E. house lugude kogumik 'Jack Trax' oli sarnase efektiga. Plaadil leidus Klein + MBO lugudest inspireeritud 'MB Dance', kõiki kuulajaid pööraselt tantsima kutsuv 'Time To Jack' ning house žanrile nime kindlustanud 'It's House'.
Esimesed sammud astumaks välja repetiivsete algeliste ja minimaalsete kõlaga lugude nõiaringist tegid produsendid nagu Steve 'Silk' Hurley, Marshall Jefferson, Larry Heard ja Adonis. Steve 'Silk' Hurley oli muusiku kogemusega noor produtsent ja DJ kelle demod ringlesid Chicagos esimeste seas. Farley Jackmaster Funk võlgneb paljuski enda edus Steve 'Silk' Hurley'le kellelt ta kaaperdas ära nii nime 'Jackmaster' kui ka idee loole 'Love Can't Turn Around' mille demo oli Hurley poolt valmis kuid avaldamata. 'Love Can't Turn Around' oli esimene house-muusika hitt, mis sai kuulsaks ka väljapoolt Chicagot ülemaailmselt ja sai Briti enimmüüdud plaatide edetabelis teise koha. Hurley'l oli muidugi rida teisi hitte nagu 'Music Is The Key', 'Shadows Of Your Love' ja oma kättemaksu Farley'le sai ta looga 'Jack Your Body' mis ronis Suurbritannia Billboard edetabelis 1987. aastal esimeseks.
Larry Heard oli Chicagos produtsent, kes defineeris enda tavapärasest keerukamate produktsioonidega deep house alažanri. Disco D nime all tulnud plaati 'Dance Tracs' peetakse deep house muusika üheks Püha Graaliks mille hinnad on mainimiseks lihtsalt liiga soolased. 'Can You Feel It' loetakse esimeseks puhtatõuliseks deep house hümniks. Vokalist Robert Owensiga on vokaalhaussi klassikuteks lauldud lood nagu 'Mystery Of Love', 'A Path' ja 'It's Over'.
Adonis keeras kõik tantsijad enda näppude ümber lugudega 'No Way Back' ja 'Rockin' Down The House' mis paistsid silma keerukate ja rohkete mänglevate trummihelidest koostatud meloodiatega. Adonis oli olnud üks neist noortest muusikahuvilistest, kes arvas et Jesse Saunders'i lugu 'On &On' ei kõlbanud house-muusika näitena mitte kuhugi ja tema oleks suuteline palju paremaks. Teatud mõttes oli tal ka õigus, 'No Way Back' oli piire lõhkuv lugu, see oli techno enne kui naaberlinnas Detroidis see tulevane žanr eksperimenteerides ja pimedas kombates ennast paika jõudis panna (kuni 1987. aastani kõlas varane techno suuresti nagu elektro).
Kui nimetada üks nimi tänu kellele varane Chicago house-muusika sai teha ainult samme edasi tuleviku ja täiuslikkuse poole, võiks selleks olla Marshall Jefferson. Kui Marshall kuulis esimesi house produktsioone, tuli temalgi tahtmine ennast proovile panna ja seda muusikat ise teha. Kui ta oli oma kõrvale pandud aastapalga stuudiotehnikale raiskanud, mida ta isegi kasutanud ei osanud, muutus ta enda töökohal postkontoris naerualuseks. Kuid asjad muutusid kiiresti kui ta koos Vince Lawrence'i abiga avaldas peagi rütmilugude kogumiku 'Go Wild Rhythm Trax'. Aasta hiljem 1986. aastal tuli välja Adonise kaasprodutseeritud 'Virgo Trax Again' – vaieldamatult oli tegemist seni keerukamate deep house varaste näidetega Chicagost. Kui ei oleks olnud Marshall Jeffersoni, ei oleks meil ka acid house-muusikat – nimelt oli see klubimaastikul kogenud Marshall kelle näpunäidete järgi sündis esimene acid house lugu 'Acid Trax' Phuture'i poolt. 'Acid Trax' oli lihtsalt oskamatult kokku pandud imeline äpardus noorte hakatiste DJ Pierre, Spanky ja Herb Jacksoni poolt, mille demo oli Ron Hardy käes kuulsaks mängitud. Kuid see lugu mida meie tänapäeval teame kui 'Acid Trax' oli täiesti ümber tehtud versioon mis Marshall Jeffersoni kaasabil avaldati 1987. aastal. Marshalli kogemus osutus hädavajalikuks, sest tema oli algselt see, kes avaldas esimese acid house loo vinüüli peal aasta varem Sleezy D nime all looga 'I've Lost Control'. Vaadates tagasi varasele house ajaloole, oleks Marshall Jefferson nagu varase house-muusika kaitseingel, kelle teed ristusid paljude teiste produtsentidega kelle karjäärile sai ta oma panuse anda. Selline isetu käitumine oli täiesti vastupidine sellele mis toimus Chicago house stseenis – kõik hoidsid enamasti omaette, enda stuudiosaladusi hoiti vaka all, teistelt demode ja ideede varastamine ei olnud ebatavaline. Võib-olla oli see parimaks, et Marshall Jefferson oli Trax plaadifirma talendiotsija, sest ta sai aidata teisi alustavaid noori produtsente kes nagu temagi alguses ei osanud kuidagi algust teha.
Kõige kuulsamaks Marshall Jeffersoni hitiks on 'Move Your Body' mis paremini tuntud kui 'The House Music Anthem' – tõenäoliselt esimene house-muusika hümn mis tõesti selle tiitli ära teeninud on.
We continue the article series about the beginnings of house music in Estonian language. We take a look how two of the very first Chicago house tracks were created. I'm talking about Jamie Principle's 'Your Love' and Jesse Saunders 'On & On' of course.
Kõige esimesed
Koos diskomuusika populaarsuse langusega vähenes ka uute plaatide hulk, ning Chicago diskorid pidid kasutusele võtma palju uuenduslikke DJ miksimise tehnikaid, et vanu diskohitte tantsijatele klubides põnevamaks teha. Üks viis seda teha oli teha trummimasinatega lihtsaid rütmilugusid mis koosnesid ainult trummihelidest. Need rütmilood salvestati ning mängiti lintmagnetofonilt koos populaarsete diskolugudega, andes neile uut vürtsi. Chicago diskoreid innustas neid rütmilugusid looma euroopast tulevad mehaanilise kõlaga italo disko plaadid. Üheks selliseks oli Alessandro Novaga rütmilugude plaadid 'Faces Drums' (http://www.youtube.com/watch?v=VeXli96T05A) ja 'Electronic Drums' (http://www.youtube.com/watch?v=av5BoEwhmbY) ning eriti populaarseks osutus üks 1983. aastal Hollandist pärit kogumik nimega 'Mix Your Own Stars' (http://www.youtube.com/watch?v=T9jotw5ULTg). Nende rütmilugude mõju on ära tunda varaste house-muusika reliisidel nagu Jesse Saunders'i 'On & On' ning Virgo 'Go Wild Rhythm Trax'.
Oli vaid aja küsimus millal keegi otsustas, et aeg oleks astuda samm kaugemale ning teha midagi, mis isegi sarnaseks neile diskohittidele mida klubides mängiti.
1984. aastal kirjutas ja lindistas noor laulja ja muusik Byron Walton enda magamistoas kassettile loo nimega 'Your Love' – see oli armastusavaldus neiule keda ta armastas ning see lugu oli inspireeritud tollal populaarsest new wave sündipopist nagu seda olid Prince, Depeche Mode ja Human League. Jamie Principle nime all saatis ta enda demod plaadifirmadele, kes aga lükkasid tema pakkumised tagasi. Kuid Chicagos saatis seda lugu edu ning iga DJ tahtis sellest kassetist oma koopiat. Usuti, et tegemist on viimase hitiga kuskilt euroopast – keegi lihtsalt ei arvanud, et sellist muusikat Chicagos oleks suudetud teha. 'Your Love' oli igatepidi täiuslik diskohitt, kuid sellega oli ainult üks probleem – seda ei olnud veel ametlikult avaldatud ega vinüülil.
Jesse Saunders oli üks Chicago noori populaarseid diskoreid, kes nagu teisedki, mängis enda klubiõhtutel rikkaliku segu diskost, new wave sündipopist ja electrost. Üheks tema lemmikuks oli üks lugu nimega 'On & On' – see oli megamiks kellegi salapärase artisti poolt nimega Mach ning koosnes lugudest nagu Playback 'Space Invaders', Lipps Inc. 'Funky Town', Munich Machine 'Get On The Funk Train' ja Donna Summeri 'Bad Girls'. See plaat oli eriti ihaldatud Chicago diskorite poolt, ning pole ime, et keegi selle lõpuks Jesse Saundersi plaadikohvrist ära varastas. Varukoopiaid sellest plaadist ringi ei liikunud ja kindla plaadi puudumine võis tollal DJ mainele vägagi kahjustavalt mõjuda – konkurents oli tihe. Jesse Saunders otsustas, et ei jää muud üle kui see ise taasluua!
Jesse Saunders pöördus oma sõbra Vince Lawrence'i poole, kelle isal oli oma väike plaadifirma. Vince oli juba varem muusika ja stuudiotehnikaga kokku puutunud ning oli 1983. aastal avaldanud new wave muusikast inspireeritud sündipopi loo '(I Like To Do It In) Fast Cars' (http://www.youtube.com/watch?v=6Bjn7sZyRQg). Enne kui Jesse ja Vince hakkasid tegema enda versiooni Machi 'On & On' loost, said nad stuudios valmis looga 'Fantasy', mille nad kavatsesid avaldada Vince'i bändi Z-Factor nime all. Kuna Vince'i isal läks aega loo vinüülile pressimisega ja avaldamisega, otsustasid Jesse ja Vince tööle asuda 'On On' kallale. Värskelt 'Fantasy' lindistamiselt saadud meeleolu ja kuulates raadiotes ja klubides populaarset Taani sündipopi bändi Laid Back hitti 'White Horse' (http://www.youtube.com/watch?v=1a9tzTlwyKk) tegid kõik selleks, et nende versioon ei oleks olnud lihtsalt 'On & On' kloon, vaid midagi täiesti uut. Värskelt valminud loole pandi Mach loo järgi nimeks samamoodi 'On & On'. Teades, et tegemist oleks Chicago klubimaastikul tõelise hitiga, kiirustati enda demoga linna ainsa vinüülide pressimisega tegeleva asutuse poole, mida juhtis kahtlaste meetoditega tuntuks saanud ärimees Larry Sherman. Kinnitades talle, et tegemist on tulevase hitiga, pressisid nad tema umbusaldava pilgu all 500 koopiat, andsid talle käsiraha, ja lubasid naasta peagi rohkema järgi. Larry Sherman oli nii kindel Jesse ja Vince'i plaadi läbikukkumises, et vedas Vince'iga kihla, et kui nende lugu saab hitiks ja nad suudavad kogu tiraaži läbi müüa, annab too talle enda Corvette'i võtmed. Kui Jesse ja Vince lühikese aja jooskul tagasi ilmusid, et maksta talle esialgse tiraaži eest raha ja tellida plaate juurde topelt, hoidis ta enda lubadust (Vince olevat selle hiljem vastu tänavavalgustuse posti sodiks sõitnud). Olles imestanud, et selline muusika müüb Chicago noorte seas nii hästi, ning nähes head viisi raha teenida, asutas Larry Sherman koos Jesse ja Vince'iga esimese house-muusika plaadifirma Trax.
Põhjus, miks ei räägita Jesse Saundersist kui house-muusika loojast, leidub tõenäoliselt selles, et esimese house plaadi avaldanud ja rida varajaseid house hitte teinud mees hülgas enda kaasabil loodud žanri ja astus 1986. aastal ümber r&b muusika maailma. Kui 1987 aastal suurfirma Geffeni poolt väljastatud plaat 'Center Of Attraction' haledalt läbi kukkus löödi ta sealt kiiresti minema. House-muusika produktsiooniviisid ei sobinud lihtsalt sellisele žanrile nagu seda oli r&b. Tagasi maa peale tulles ja järgmise Motown taaskehastumisest loobunud Saunders avastas, et Chicagos oli tema vastuvõtt jahe ning linna rabanud acid-house keerisega ei suutnud ta ennast kaasa viia.
Kuigi 'On & On' osutus Chicagos populaarseks, ei arvanud kõik, et tegemist oleks eriti hea muusikaga. Paljude reaktsioon seda lugu kuuldes oli, et nemad saaksid hakkama paremini. Jesse Saundersi 'On & On' tänuväärseimaks saavutuseks oli see, et see kannustas teisi muusikahuvilisi oma muusikat looma. Lühikese ajaga ilmus palju uusi plaate, mis kõlasid nii nagu ei kunagi varem ning paljudest neist said house žanri varajased klassikud.
