Ennio Morricone - Duck, You Sucker! Soundtrack

Youtube on tõeliselt imeline koht veebis - mida kõike seal ka ei leidu! Pea-aegu kogu tänapäevase levimuusika arhiiv on juba sinna talletatud, järjest rohkem täieneb täispikkade filmide kollektsioon, eriti vanemate filmide oma. Kui ma varastel internetipäevadel võisin ainult mõelda, kuidas kultusfilmid nagu 'Tromeo & Juliet' või 'Re-Animator' välja näevad, siis nüüd võin selliseid friigifilme hõlpsasti juutuubist vabalt vaatamiseks leida. Ka Spagetti-vesternite valik on juutuubis hea. Kes ei tea, siis nii palju teadmiseks, et Spagetti-vesternitena tuntakse peamiselt itaalias filmitud kauboifilme. Minu kõigi aegade lemmikfilmiks on Sergio Leone lavastatud eepiline Spageti-vestern 'Hea, paha ja inetu'. Sergio Leone ongi just tuntud kui selle vesternite alažanri loojana. 

'Kükita, sa jobu!' on veel üks tema spageti-vestern, mille tegevus toimub keset Mehhiko Revolutsiooni (1910-1920). Film räägib kahest vägagi erinevast tegelasest, kes asjaolude kokkusattumisel peavad tegema koostööd, olles samas kistud vastu tahtmist revolutsioonisündmustesse. Ei taha eriti filmi ära spoilida, treiler peaks piisavalt huvi tekitama:

Tegmist on väga mehise filmiga. Leone filmid on üldiselt kõik väga mehised, naistele nad peale ei lähe, sest neil ei ole sealt mitte millegagi samastuda. Filmi läbivateks motiivideks on sõprus, reetmine, andeksandmine ja lunastus, minevikuvigadest õppimine ja eneseleidmine keset keerulist segadust täis aega. Tegelastele on omane, et filmi jooksul nad muutuvad, arenevad.

Tegemist on ka väga poliitilise filmiga - film algab Mao Zedongi tsitaadiga vägivalla ja revolutsiooni lahutumatust suhtest (hei, laulvaid ja lillelisi revolutsioone tollal veel ei olnud ju). Filmi tegevus toimub ise ühe olulisema ja samas ka kõige rohkem segadust tekitanud revolutsiooni ajal. Peategelased näevad pealt revolutsiooni tekitatud kaost ja vägivalda ja mõistavad kõige selle mõttetust - kuigi armee on julm, on revolutsionäärid ise sama julmad. Filmis võetakse ette revolutsiooni olemus järgmise dialoogiga: 'Ma tean mida ma räägin, kui ma räägin revolutsioonist. Inimesed kes loevad raamatuid lähevad inimeste juurde kes ei loe raamatuid ja ütlevad, 'me vajame muutust'. Niisiis, vaesed inimesed teevad selle muutuse teoks. Ja siis need inimesed kes loevad raamatuid istuvad suurte uhkete laudade taga ja nad muudkui räägivad, räägivad ja söövad. Aga mis on saanud vaestest inimestest? Nad on kõik surnud! Ja pärast kõike seda hakkab see jama uuesti pihta!'. Selle peale viskab teine tegelane Bakunini 'Patriotism' mida ta parasjagu luges minema sopa sisse...

Aga nüüd jõuame lõpuks asja tuumani - sellel filmil on fantastiline saundträkk! Koostatud meistri Ennio Morricone poolt! 

Võib-olla ei ole tegu Morricone parima teosega, aga kindlasti kuulub selle profiilika helilooja paremikku. Saundträkki läbib suht ühtlane teema, palju on põhimeloodiat taaskasutatud teiste motiividega koos, aga see tekitabki terviklikuma tunde. Kindlasti on tegu palju emotsionaalsema muusikaga, kui näiteks 'Hea, paha ja inetu' saundträkk. Filmi peategelaste nimedeks on John ja Juan, niisiis ma arvan, et kui tunnusmeloodias ümisetakse 'džonn-džonn' siis ehk viitab see neile. Tänapäeva Hollywoodi orkestrilised ühe valemi järgi tehtud käkid ei saa sellele saundträkile minu arust ligigi!

From Rivera's Groove Box #23: Patsy Cline - Crazy

Heina niitmine traktoriga on nii nüri töö. Ega eriti ei kannata seda tööd viimasel ajal teha, paar tundi ja juba lähevadki heinatolmu täis hambad risti ja vägisõnad lahkuvad huultelt järjest tihedamini. Üks võimalus meelt üleval hoida oleks muusika kuulamine. Aga kus sa sellega, traktori ja niidumasina müra tõttu ei kuule mitte mõhkugi, Lahenduseks on summutavad kõrvaklapid, ja nende alla siis omakorda väikesed kõrvaklapid, kuid sellega tekib üks väike jama - ei kuule jälle mis häät masinad teevad, kas kõik on ikka korras. Nimelt saab kõige paremini aru, kas kõik on tip-top, selle järgi mis müra masinad parasjagu teevad. Viimasel ajal eriti muusikat traktoris ei ole kuulanud, kuigi tuleb meelde, et paar aastat tagasi kuulasin heina niites isegi Frank Zappa 'Hot Rats' albumit. Ma ei ole eriti kindel kas rokikas džäss põllu peale kõige paremini sobib. Õigeks motivatsiooniliseks põllumehe muusikaks olgu ikka kantri.

Minu lemmikuks kantrilauljaks on kindlasti Patsy Cline. Ühtlasi oli ta ka esimene kantriartist kes mulle tõsiselt peale läks. Mis seal imestada, tegemist on ju kõigest ühe parima naislauljaga läbi aegade, kelle häälele ei ole siiamaani keegi teine ligilähedalegi saanud. Patsy Cline'i vokaal oli lihtsalt nii emotsionaalselt väljendusrikas ja tema laulud kõlasid alati nii südantlõhestavalt. Ah et kui südantlõhestavalt? No nii südantlõhestavalt nagu kassipoja nutt kui too koduaias lillepõõsaste vahele ära eksib. Või nii südanlõhestavalt kui FHM 2013. aasta seksikaim naisolend Mila Kunis teataks, et ta oleks täislesbi.

Patsy Cline'i lugusid on kurb kuulata ka sellepärast, et ta suri kõigest kolmekümne aastaselt oma karjääri tipul lennuõnnetuse läbi. Siiski, minu jaoks on tegemist ühe vähese naislauljaga, kelle laulud kõlavad just nii nagu ta laulaks neid otse minule, kuulajale.

From Riveras Groove Box #22: The Beach Boys - Good Vibrations

Muusikute jaoks on kõige raskem muuta visioon mingist muusikalisest ideest enda peas reaalsuseks - lõpptulemus ei ole pea-aegu kunagi absoluutselt see mis peas nii täiuslikult kõlas, vaid heal juhul ligilähedane algsele visioonile. See võib olla frustreeriv, kuid tihtipeale võib jõuda algse idee tagaajamisel veelgi põnevamate muusikaliste lahendusteni. Samas on oht, et muusikutel tekib algse muusikalise visiooni teostamise suhtes kinnisidee. Selline olukord võib viia täieliku loomingulise blokini, mis paneb piduri teistele muusikalistele projektidele. Võib-olla juhtus The Beach Boys ja nende juhtfiguur Brian Wilsoniga sama asi, kui nad valmistasid materjali plaanitavale muusikaalbumile nimega 'Smile' - sellest pidi saama järg menukale ja kriitiliselt tunnustatud plaadile 'Pet Sounds' (nimetatud üheks kõige paremaks muusikaalbumiks läbi aegade). Kahjuks ei saanud sellest asjast midagi, sest 'Smile' lindistamine jäeti pooleli ja seda ei avaldatud kunagi.

60-ndate keskpaigaks oli Beach Boys ja Brian Wilson veendunud, et on aeg unustada pidu panemisest ja naiste taga ajamisest pajatavast surfirokist ja liikuda edasi täiskasvanulikemate helide juurde. Sellise otsuse tulemusel sündiski 1966. aastal 'Pet Sounds'. Plaati mõjutas palju ka Biitlite aasta varem ilmunud 'Rubber Soul' - Brian Wilson otsustas teha 'Pet Sounds'ist enda vastuse Biitlite plaadile. See õnnestus - kui Biitlid seda plaati kuulasid, oli kindlasti nende põhimureks see, et kuidas kuradima päralt nad küll seda üle trumpaksid? Ei ole saladus, et 1967. aasta 'Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band'i kõige suuremaks mõjuks oli just Beach Boys 'Pet Sounds'.

Brian Wilson oli töötamas 'Smile' materjali kallal, kui ta parasjagu kuulis Biitlite singlit 'Strawberry Fields Forever'. See mõjus mehele väga raskelt, sest see lugu kõlas lihtsalt nii uskumatult hästi ja tundus, et seda ei ole võimalik kuidagi üle lüüa. 'Smile' materjali kallal töötamine oli muutunud tõeliseks põrguks - Brian Wilson ei olnud tulemustega kunagi rahul ja lugusid lindistati korduvalt ümber, bändiga olid tekkinud lahkhelid ja oldi laialimineku äärel ning plaadifirma surve oli suur. Kõige suurem peavalu oli see, et kuidas saaks uus plaat olla eelmisest parem? Kui 'Sgt. Pepper's' album välja tuli otsustati kogu 'Smile' projekt maha matta ja avaldati kiiruga plaat 'Smiley Smile'. Uus plaat oli suuremalt jaolt kokku pandud 'Smile' materjalidest. Tuntumaks looks plaadil sai 'Good Vibrations' mis oli juba 1966. aastal singlina suureks hitiks saanud. 

Seda lugu peetakse üheks parimaks pop-rokk lauluks läbi aegade. Eriline on lugu aga selle poolest, et selles kasutatakse elektrilise kõlaga heli Theremini laadselt instrumendilt - seega on tegemist ühe esmase juhuga kus levimuusikas kasutatakse elektroonilist muusikainstrumenti.

'Heroes And Villains' on veel üks vahva lugu, mis sai alguse 'Smile' sessioonidest. Aga Jimi Hendrix'ile näiteks ei olevat selle loo psühhedeeliline kõla kohe üldse meeldinud. Kummaline.

'Surf's Up' ilmus aga aastaid hiljem, alles 1971. aastal:

'Smile' oli nii lähedal ametlikult ilmumisele, kuid täies hiilguses - nii nagu see concept album oli algselt mõeldud - ei ole seda kunagi avaldatud. 2011. aastal pandi kogu saadaolev materjal kokku 'The Smile Sessions' näol, et meie, kuulajad saaksime lõpuks aimu kuidas see mitteilmunud plaat oleks võinud kõlada. Igatahes Rolling Stones ajakiri lisas selle kogumiku enda 500 parima muusikaplaadi edetabeli hulka.

From Rivera's Groove Box #21: Crystal Waters - Surprise

Kuidas küll oleks võimalik edasi anda neid tundeid kuidas house-muusika mõjub haussinimestele, kui nad enda lemmikhelisid kuskil peol, raadios, televisioonis, poes või tänaval kuulevad? Hea tunne tekib, seda võin kinnitada. Järgnev klipp Jaapani indie-kultusfilmist 'Frog River' iseloomustab seda tunnet minu arust vägagi hästi:

Kuulata mussi ja tantsida toas ringi nii nagu keegi ei vaataks, ei seda ei ole ma kunagi teinud, ummmm...

Neile house-muusika fännidele, kes ei ole ise varajast 90-ndate house stseeni läbi elanud, neile tundub see aeg house ajaloos suhteliselt müstilise ja tundmatuna. Asja juur on selles, et see aeg ei ole üldse hästi kusagil kirjalikult dateeritud ega kirja pandud. Pea-aegu kõik house ajaloo artiklid lõpetavad enda ülevaate 90-ndateni jõudes. See mis on juhtunud alates 90-ndate lõpust, seda tean ma väga hästi, sest olen selle üle elanud ja sealt ka see house pisik külge jäi. Niisiis aeg-ajalt leiab minevikus sorides selliseid häid lugusid, nagu Crystal Waters'i 'Surprise':

Kõik teavad ju 'Gypsy Woman'it või '100% Pure Love''i aga 'Surprise' on jäänud selliseks salajaseks relvaks plaadikohvrites. Selle loo puhul on originaal demo versioon see kõige õigem, kus kõik kõlab lihtsalt nii nagu peab - täiuslikult! Produtseeritud 90-ndate house muusika suurimate nimede The Basement Boys poolt aastal 1991, enne kui Masters At Work muidugi neilt selle tiitli ära näpsas. Jääb vaid üle mõtiskleda, mis üllatus see on millest Crystal Waters enda loos laulab?

From Rivera's Groove Box #20: Black Sabbath - Iron Man

Black Sabbath'i teine album 'Paranoid' on üks kõigi aegade parimaid muusikaplaate mis lindistatud.  Kuna see plaat ilmub pidevalt igasugustes edetabelites, on see kindel fakt. Minule ei kõla see plaat üldse nagu heavy metal, või metal, vaid lihtsalt üks osavalt kokku pandud raskema tooniga bluusroki album - just see mis Black Sabbath alguses ka oli, enne kui seda kollektiivi heviks tembeldati. 'Paranoid' on nii mitmekesine plaat kui veel olla saab. 'War Pigs' on sõjavastane protestilaul, proto-punk tunnetusega 'Paranoid' mis räägib aeglaselt hulluks minemisest ja terve mõistuse kadumisest, 'Planet Caravan' on aeglane psühhedeeliline kosmoserokk mis peaks tekitama tunde läbi kosmose lendamisest. 'Electric Funeral' on lugu mis räägib hävingust läbi tuumasõja, 'Hand Of Doom' aga narkootikumidest ja valusate sõjakoleduste unustamise katsetest. 'Fairies Wear Boots' on selle taustal nagu plaadi kõige rõõmsameelsem lugu, sest see räägib sellest kuidas Black Sabbathi liikmed Ozzy ja Geezer nägid kanepiuimas saabastega haldjaid tantsimas ja ringi lendamas.

Kõige tumedam lugu võib plaadil olla aga 'Iron Man' - see meeldejääva kidrakäiguga rokilugu räägib kosmoserändurist kes rändab läbi aja tulevikku ja näeb meie maailma hävinemist läbi apokalüpsise. Tagasiteel maale, et hoiatada meid tuleviku eest, satub peategelane aga magneetilise välja küüsi kus ta muudetakse groteskseks raudmeheks. Protsessi läbi kaotab ta kõnevõime ja ta muutub suhtlemisvõimetuks endiste kaasmaalaste suhtes. Teda ignoreeritakse ja ta naerdakse välja kui ta üritab hoiatada tumeda tuleviku ja kindla huku eest. See ajab teda aga vihale ja ta kaotab enese üle kontrolli. Raudmees oma vihas hävitab maailma ja tema nähtud tulevikuvisioon maailma lõpust saab reaalsuseks. Vohh, milline hea ulmenovelli materjal.

'Iron Man'i on kaverdatud palju, see on legendaarne rokinumber. Lõpetuseks natukene kergemini mõjuv The Cardigans'i ska puudutustega kaver:

From Rivera's Groove Box #19: Sun Ra - Space Is The Place

Esimene mustanahaline mees käis kosmoses ära 1983. aastal. Aga kas ikka käis? Üks 20. sajandi profiilikamaid muusikuid ja heliloojaid, bändilooja ja jazz-pianist, innovaator ja filosoof Sun Ra väitis kogue enda elu jooksul, et 1936 või 1937 aastal viisid tulnukad teda planeet Saturnile, valgustasid teda tuleviku suhtes ja ütlesid talle, et ta peab läbi muusika maailma muutma. Minu maailma on ta enda muusikaga igatahes rikkalikumaks teinud küll!

'Space Is The Space' on kosmiline, avant-garde improvisatsiooniline vabas vormis jazz lugu. Tõenäoliselt ei ole see hullumeelse kõlaga kompositsioon igaühele, aga see sõltub kõik sellest kui vabameelne kuulaja muusika suhtes on ja kuidas ta sel hetkel meelestatud on. 'Space Is The Place' nime kannab ka Sun Ra kultuslik ulmefilm:

Only for the hardcore fans

One Nation Under A Groove

Free your mind... and your ass will follow - Parliament-Funkadelic ja P-Funk ei olnud lihtsalt mingi tavaline bändide ja muusikute kollektiiv, see oli liikumine. Liikumine, mille läbi muudeti muusika ajalugu ning funk-muusika ei olnud enam kunagi endine. George Clinton on muusikaline geenius, ilma tema osaluseta oleks muusikamaailm lihtsalt liiga igav. Tegu on vanema dokumentaaliga, aga on piisavalt ülevaatlik ja ei veni liiga pikaks. Soovitan!

From Rivera's Groove Box #18: Fallout - The Morning After

Deep house oli veel lapsekingades kui tuli välja Lenny Dee ja Tommy Musto poolt produtseeritud 'The Morning After'. Üllatuslikul kombel on see lugu populaarne paljudes elektroonilise tantsumuusika ringkondades, eriti drum 'n' bass ja jungle'i meestele - Grooverider on nimetanud seda näiteks enda plaadikollektsiooni pärliks. LTJ Bukem on kirjeldanud intervjuus seda lugu järgmiselt: 'this tune was my orgasm when house music started. It's an unreal record which sounded so different that it stood out for years. It's about 120 BPM and the bassline and strings are very basic, but it's really deep and bouncy and his playing and arrangements still sound fresh today. Nobody else has ever made anything like this, it's timeless' - raske mitte nõustuda! Mängitud ka San Fierro Underground Raadios.

From Rivera's Groove Box #17: The Chakachas - Jungle Fever

The definition of a porn groove

'Džunglipalavik' on termin mis viitab valge-ja mustanahaliste inimeste omavahelisele tugevale külgetõmbesoovile, mis minu arvates on vägagi normaalne ja julgustav nähtus, kuid see termin on kergelt fetishi maiguga, ja seega võib kõlada halvustavalt. 'Jungle Fever' on Belgia (!) latin-funk-soul muusikagrupi The Chakachas 1972. aastal ilmunud lugu mis osutus Ameerika raadiolaintes vägagi populaarseks, eriti temperamentsete eksootiliste nahavärvidega rahva seas. Pole ka midagi imestada, lugu on ise väga kuum ja temperamentne - nii kuum ja erootiline, et BBC bännis loo ära, põhjuseks muidugi liigne senusaalne oigamine muidu üleni instrumentaalses loos. Lugu on esindatud ka filmis Boogie Nights (soovitan kõigile, üks minu lemmikfilme) ja arvutimängus Grand Theft Auto: San Andreas (soovitan jällegi, see mäng suudab edasi anda täieliku vabaduse tunnetuse virtuaalruumis).

From Rivera's Groove Box #16: Sade - Your Love Is King

Sade muutis popmuusika ajalugu, kui tuli välja 80-ndatel domineerinud sündipopi lainete keskel džässilike soul-lounge gruuvidega täis plaadiga 'Diamond Life'. Sade on muidugi bänd, aga aja jooksul on selle lauljanna Sade Adu muutunud bändi sünonüümiks - pole ka imestada, võimsate vokaalsete sooritustega silma paistev Nigeeria päritolu endine modellist lauljanna on saanud selle muusikalise grupi eestvedajaks. 'Diamond Life' ise on 80-ndate üks parimaid albumeid. Sade järgmised albumid on alati natukene selle albumi varju jäänud - raske on sellist tugevat debüüti üle trumbata. 'Your Love Is King' on ilma mingi kahtluseta minu lemmik sellelt plaadilt, sellele järgnevad 'When Am I Going to Make a Living', 'Diamond Life', Hang On To Your Love' ja 'I'll Be Your Friend'.

'Your Love Is King' on väga erootilise kõlaga lugu. Tõestuseks, mommy porn bestseller 'Viiskümmend Halli Varjundit' (WTF, ma tunnen nii räpaselt seda siin blogis mainides) peategelane Christian Grey kasutab seda lugu enda telefoni tunnusmeloodiana. Kui mul oleks oma girlfriend, paluks ma temal selle loo järgi striptiisi teha.

From Rivera's Groove Box #15: Teena Marie - Behind The Groove

Teena Marie võis olla vist kõige funkim valge lauljanna kes kunagi lavalaudadel esinenud - ühel hetkel oli ta kõige edukam valgenahaline Motown sooloartist, ja see saavutus on juba midagi. 'Behind The Groove' on  eriti funk-vunki täis lugu, aga mis seal imestada, lugu aitas produtseerida legendaarne Rick James - James Browni kõrval vist üks kõigi aegade mõjukam funk-muusika artist ja produtsent. Rick James oskas koostada häid bassimeloodiaid - seda ka siis kui ta ninasõõrmed kokaiini täis olid nuusutatud (see halb harjumus viis ta hiljem hauda).

Ja muidugi on seda laulu sämplitud house-muusikas:

From Rivera's Groove Box #14: DJ Thomilla Feat. Afrob - Get Up (Instrumental)

Thomilla on nagu Saksamaa enda Pete Rock, Eesti DJ Critikal või siis Paul Oja, kes tunneb ennast mugavasti paljudes erinevates elektroonilise muusika žanrides, alates hip-hop'ist kuni house muusikani. Võiks väita, et tema 1999 aastal ilmunud 'Genuine Draft' ei ole ainult Saksa parim hip-hop reliis, vaid üks parimaid concept-albumeid läbi aegade selles žanris. Lisaks soolotööle teavad elektroonilise muusika fännid kindlasti tema osalusega duot Turntablerocker, kelle album 'Classic' nautis omal ajal muusikaarmastajate ja kriitikute kiidusõnu. 'Get Up' on heaks näiteks kuidas see mees võtab midagi mis juba varem teiste hip-hop meeste poolt laiaks sämplitud ja paneb selle kõlama omamoodi, olles samas truu originaalile, megamõnusale Gwen McCrae 'Funky Sensation'ile.

Hea produtsenditöö tunneb ära just loo instrumentaalvariandis!

Tulnukas on pärit kultusulmekast 'Laserblast'

Paljusämplitud! Whosampled.com lehekülg annab üle 20 korra mil seda lugu kasutatud, ning esimest korda juba 1981. aastal Afrika Bambaataa poolt, samal aastal mil lugu ise välja tuli! Afrika Bambaataa 'Jazzy Sensation'it on omakorda palju kordi sämplitud, tekitades tõelise sämpliteahela! Võiks arvata, et selline diskokas r&b lugu nagu 'Funky Sensation' ei ole populaarne sämplimise allikas, aga ei ole olemas vist heli mida hip-hop produtsendid ära kasutada ei suudaks?

House-muusika meeste poolt ka ära kasutatud:

Mario Fabriani, ehk Joey Youngman - aastatel 2003 kuni 2009 kõige parim house produtsent (minu arust vähemalt)

From Rivera's Groove Box #13: The Cramps - Teenage Werewolf

Ma alguses arvasin, et muusikast on kergem kirjutada inglise keeles, aga väikese harjutamise järelt olen aru saanud, et eesti keeles on ka päris mõnus kirjutada, kuigi terminitega võib vahest raskusi olla, aga mis siin imestada - muusikast kirjutamise kohta on siinmail ka koolitusi korraldatud, kuigi mina ei ole nendega kursis ega tea mis maagiat seal õpetatakse

The Cramps - Teenage Werewolf

The Cramps oli Ameerika punkrokk bänd, kes olid tuntud oma lugude poolest, mis olid mõjutatud ja inspireeritud vanakooli B-filmidest – igasusgustest õudukatest ja ulmekatest. On levinud kindel seisukoht, et The Cramps oli üks neist bändidest, kes panid alguse sellisele mõnusale rokižanrile nagu Psychobilly, ehk punkroki ja rockabilly segu. Ise nad seda muidugi ei tahtnud tunnistada, kuigi see termin oli just nende poolt kasutusele võetud. Tõenäoliselt ei ole selline bänd nagu The Cramps kõigi jaoks. Tavainimesele võib see toores rokenrolli segu koos Poison Ivy ragisevate kidrakäikudega ja Lux Interiori räuskamist meenutava laulmisega tõsiselt pinda käia (minu vanaema ütles näiteks, et ta ei ole halvimat muusikat elu sees kuulanud). Selleks, et The Cramps meeldiks, peab kuulaja ise samuti natukene kreisi olema (check) ja armastama neid veidrate pealkirjadega (kui veidrate, noh näiteks pealkirjad nagu 'The Earth Dies Screaming', 'Devil Girl From Mars', 'The Creeping Terror', 'The Incredibly Strange Creatures Who Stopped Living And Became Mixed-Up Zombies') 50-60ndate B-filme (check) ja vanakooli garaažrokki (check).