Milline James Bondi filmide tunnuslaul on kõige parem? Kui välja arvata Madonna 'Die Another Day' -kõik on head. Lohutuseks võib öelda, et 'Die Another Day' filmi algus on minu arvates üks parimaid, aga sealt edasi... oi-oi, ei ole midagi imestada et filmiseeriale tehti uus algus 'Casino Royal'i näol. 'Die Another Day' oli täielik käkk! Kahju, et see Pierce Brosnani viimaseks Bondi filmiks jäi. Niipalju ütlen, et minu lemmik Bondi-film on 'The Living Daylights' ja lemmik tunnuslugu on Gladys Knights'i 'License To Kill' - aga mitte sellest ei taha ma seekord rääkida.
James Bondi filmide tunnusmuusika on olnud nii mõjukas, et sellise moega laule ja muusikat on püütud jäljendada mitmeid kordi teistes filmides, arvutimängudes ja igasugustes muusikaprojektides. Aga milline laul võiks olla see kõige parem Bondi tunnusmeloodiate kloon?
Julgen väita, et videomängu 'Metal Gear Solid 3: Snake Eater' tunnusmeloodia, mis on sisse lauldud Cynthia Harrelli poolt, on heaks kandidaadiks. Ma ei ole ühtegi Metal Geari uuemaid mänge mänginud peale 1998. aasta 'Metal Gear Solid'it, aga ma olen vaimustuses nendest klippidest mis juutuubi üles laaditud on uuematest mängudest. Väga muljetavaldavad - olen otsustanud, et tulevikus soetan endale mõne PS konsooli ja kõik need mängud ning mängin need läbi. Siin ei ole häbeneda midagi, Metal Gear seeria mänge peetakse ühtedeks parimateks mängudeks läbi aegade. Eriti muljet avaldavad mulle 'Snake Eater' ja 'Guns Of The Patriots' videomaterjal. Vau! Nagu interaktiivsed filmid! Fantastilised stoorid ja suurepärased tegelaskujud. Pole ime, et sellest seeriast tahetakse ehtsat Ollivuudi filmi teha.
Ah, Prantslaste enda oma hauss - French House, või 'The French Touch', ehk Prantsusmaalt pärit filterdatud funky ja disko puudutustega elektrooniline tantsumuusika. See alažanr sai alguse 90-ndate keskelt ja muutus globaalseks fenomeniks selle kümnendi lõpupoole. Tuntumad nimed on Daft Punk, Thomas Bangalter, Stardust, Le Knight Club, Alan Braxe, DJ Falcon, Cassius, Bob Sinclar, Sebastian Leger, St. Germain, Benjamin Diamond, Modjo, Alex Gopher, Demon ja Etienne De Crecy paljude teiste hulgast. Kõige kuulsam näide on muidugi Daft Punk (kes siis veel...). Aga enne kui Bangalter ja Guy-Manuel Prantsuspärase house muusika laiemalt tuntuks mängisid, oli näiteks Etienne De Crecy ja tema lugu 'Prix Choc'. 1997. aastal oli Daft Punk rohkem toore Chicago house mõjutustega, aga 'Prix Choc' on puhas deep ja funky house segu. Selle sügava, rütmirikka paksu heli on see lugu saanud Grant Green'i džäss loost 'Hurt So Bad', mida Etienne De Crecy sämplib:
Ma nägin viga ja ma parandasin selle. Ei kusagil ülemaailmses internetiruumis ei olnud võimalik kuulata Larry Heard'i remiksi Neon Heights'i loole 'Are We Thru'. Õigemini, üks versioon oli, aga see ei olnud 'Midnight Club' remiks. Mis mul siis üle jäi kui see ise Youtube'i üles laadida, sest patt oleks maailmal vabalt mitte kuulamiseks lasta ühte parimat deep house lugu mida mina tean! Seda ei ole siiani digitaalsel kujul avaldatud, aga küll Glasgow Underground oma kataloogi digitaliseerimisega sinna kunagi jõuab. Ühtlasi, mõtlesin et peaks midagi enda juutuubi kanalile lisama, sest minu laaditud The Rurals videol on tekkinud pea 200 vaatamiskorda ja mulle on tekkinud subscribe'reid! Seda ma küll ei oodanud, tahtsin lihtsalt Youtube'i üles laadida midagi mida seal ei olnud. Aga tore kui inimestele meeldib!
Ma ei oleks seda lugu vist kunagi avastanud, kui ei oleks kahtluse peale 'et see vinüül võib ehk olla eriti äge, sest tegu on ju Larry 'Mr. Fingers' Heard'iga' seda plaati kasutatud kujul soetanud. Veel üks põhjus, miks vahest võib vinüülplaate endale lubada - paljud lood ei ole veel digitaliseeritud ega ei saagi omandada muudmoodi.
Lil' Louis oli 80'ndate lõpuks üks kõvemaid nimesid Chicago linna klubimaastikul, seda tänu sellele, et tegemist oli andeka produtsendi, diskori ja klubiomanikuga. Tänu sellele, et ta juhatas täitsa enda klubi, 'The Future', kus toimusid ühed suurimad Chicago house peod (väidetavalt kuni 5000 inimest, aga ma arvan, et see number on ülepaisutatud, nagu enamus Chicago legende) sai Lil' Louis kergelt enda produktsioonid ülelinnalisteks klubihittideks mängida. 'Frequency' ja 'How I Feel' olid üle keskmise trummimasina paugutamisrajad, 'Video Clash' oli Marshall Jeffersoni hüljatud demo, aga 'French Kiss' on just lugu mis tegi Lil' Louis nime ülemaailmselt klubmaastikul tuntud nimeks. Võrreldes teiste samal ajal ilmunud house lugudega, on tegemist väga kvaliteetse produktsiooniga - muusika kõlab näiteks rohkem nagu Detroit techno, kui Chicago house. Aga ega see lugu just sellepärast kuulus ei ole. Kui see pea kümneminutiline lugu on kuskil kolmveerand jagu lõpu poole jõudnud, hakkavad kõlama naisterahva sensuaalsed oiged, mis muutuvad järjest intensiivsemaks. Muusika samal ajal hakkab järjest rohkem aeglustuma, samas kui oiged ja ähkimine muutuvad kiiremaks ja valjumaks. Selle aktsiooni tipphetkel muusika peatub, ja kõik mis on kuulda on vaid naisterahva orgasm... Pärast seda jätkub lugu endises tempos. Originaalkujul mängiti seda lugu raadiotes harva, selleks olid teised 'lahjendatud' versioonid. Isegi mõnes tolleaegses tantsuklubis oli see lugu liiast - profiilikas produtsent ja DJ Frankie Bones lasti näiteks enda New Jersey koduklubis selle loo täispikkuses mängimise eest tulivihase klubiomaniku poolt lahti. Tõtt öelda, ma arvan et see lugu kõlab instrumentaalselt paremini, aga siis ei räägiks ju keegi sellest! Pean tunnistama, et siiamaani olen seda lugu ainult kõrvaklappidega kuulanud.
VH1'st jäi silma üks muusikavideo, milles oli selline sinaka karvaga peni. Muusika oli hea, oli nagu tuttav, aga ära ei tundnud. Kui tulid ekraanile tiitrid artistiga ja laulu nimi, ehmatasin ise ka ära, et tegemist ju ühe tuntuma 80-ndate tantsulooga - New Order'i 'Blue Monday'.
Koeraga video on 1988. aasta remiks, mida aitas produtseerida üks parimaid produtsente ja heliloojaid maailmas, ehk ei keegi muu kui härra Quincy Jones! Tegelikult ei ole ma selle lauluga kunagi varem sidet leidnud, seega ka arusaadav miks ma seda ära ei tundnud. 'Blue Monday' on ilma vähimagi kahtluseta üks huvitavamaid tantsumuusika lugusid mis läbi kellegi kõlarite kajanud, mõned faktid loo kohta:
- kõige enim müüdud kaheteisttolline vinüülsingel (1.2 miljonit koopiat, siia ei ole kaasa arvatud veel igasugused remiksid-taasavaldatud versioonid)
- süntesaatorimeloodia on trummimasinabiidiga taotluslikult sünkroonist väljas, sest bänd arvas et see kõlab niimoodi palju lahedamalt
- seda lugu peetakse üheks vahelüliks disko ja varase house-muusika vahel
- lugu ise sai inspiratsiooni Klein & MBO 'Dirty Talk'-ist, Sylvester'i 'You Make Me Feel', Donna Summeri 'Our Love' ja Kraftwerki 'Uranium'-ist. Pole ka saladus, et Need artistid olid ka paljudele varastele house ja techno artistidele eeskujudeks
- reljeeftrükiga plaadiümbrised olid nii kulukad, et bänd kaotas igalt plaadilt 5 penni, kui see ilmsiks tuli, lihtsustati plaadiümbriste disaini soodsama trüki vastu
- New Order investeeris enamiku plaadimüügi tuludest nende kaasosaluses oleva legendaarse klubi Hacienda võlgade katteks
- remiksitud ja kaverdatud palju kordi, tuntumad versioonid Orgy, Fluke ja 808 State poolt
Ükskord hambaarsti juures olles, toolil lamades - suu ammuli - hakkas kõlaritest mängima mingi deep house lugu. Hambaarst otsis oma tööriistu, ja mina vahtisin lakke, suu ammuli. Taustal mingi eriti mahe sügav house lugu. Tuli välja, et see oli raadiost. Asi selles, et see muutis mu hambaarstil käigu eriti mõnusaks, see oli parem kui tuimestus, millest ma loobusin, sest ma ei ole ju mingi nõrguke. Juhtunu tõestab seda, et deep house teeb iga olukorra ja situatsiooni alati paremaks - olgu see korteriremondi tegemine, koristamine, jooksmine, trenn, autoga sõitmine, bussiga õhtuhämaruses mööda Tallinn-Tartu maanteed vuhiseda, mööda Emajõge jalutada, igasugused erinevad tööd, niisama chill (kõik need tegevused kontrollitud)... Ajutiselt leevendab ka depressiooni, musta masendust. Igatahes raadiost tulnud lugu ei ole ma kunagi identifitseerinud, aga see Johnny Fiasco & Dizzy lugu on mälus olevale väga lähedal:
Stacy Kidd on kõige blingim house deejay ja produtsent, see on fakt. Meeldib mehele kanda hiiglaslikku - ei, hoopiski gigantset kullast ja hõbedast ketti, suuri sõrmuseid, käevõru ja säravat käekella. Selline bling imago võiks sobida ju mõnele eputrillast räpparile, kuid Stacy Kidd on läbi ja lõhki house muusika truu sõdalane.
Algselt sai Kidd tuntuks underground Chicago house stseenis, hiljem proovis ta läbi lüüa rohkem laiemale publikule korda minevas soulful stseenis Soul Element nime all. Aga soulful vokaalirikas hauss ei ole tema teema - Stacy Kidd teema on hoopis instrumentaalne sämplirikas funky ja disko house, Chicago stiilis. Stacy Kidd lood ja produktsioonistiil on väga lihtne - tema lood tunneb alati ära minimalistlike house biitide järgi ja võrdlemisi repetiivsete jazz, soul ja disko sämplite järgi. Põhimõtteliselt on selline stiil kergelt jäljendatav ja selliseid house lugusid on palju teistegi poolt, aga Kidd oli üks esimesi Chicagos kes sellist suunda hakkas ajama, teised paugutasid pikka aega minimalistlikke trummimasinaradasid. Tegelikult on nii, et kui oled ühte Stacy Kidd lugu kuulnud, oled kuulnud tal neid kõiki, nii et kui tuleks valida tema diskograafiast välja see kõige parem lugu, võiks selleks olla 'Chi-Town Highway' mis sämplib diskobande Chic lugu 'Sao Paolo't:
Alljärgnevat soovitan lugeda ja uurida ainult neil, kellel house-muusika paneb jala tatsuma, teised võivad selle postituse vahele jätta, või lugeda omal riisikol. Tegu on kerge mõtisklusega ja ülevaatega underground house muusika stseenile 90-ndate lõpust ja 2000 aastate algusest - see oli muusika mis oli mõnda aega minu peas tõeline dominaator
Robsoul on üks väheseid plaadifirmasid kelle tegemistega ma tänapäeval kaasas käin. Ühtlasi on ta ka vist hetkel ainus plaadifirma, kes esindab sellist sügavat ja funk mõjutustega täis pikitud house helisid mida selle austajad hellitavalt kutsuvad 'uue kooli jacking (new school jack)' house'iks. Vahest öeldakse lihtsalt, 'jackin' või isegi natukene eksitavalt 'Chicago' house, aga see on lihtsalt sellepärast, et vahepeal oli see suund vägagi populaarne Chicago kolmanda laine produtsentide ja DJ-de seas, nagu näiteks DJ Sneak, Mark Farina, Derrick L. Carter, Colette, DJ Heather, Santiago & Bushido, Bryan Jones ja paljud teised. Selline saund oli populaarne ka mujal.
'Chicago Jack' oli uue kooli jack house-muusika tituleerimata hümniks
Peamiselt oli tegemist siis deep- ja funky house seguga, aga mitte ainult - tundus, et 'jackin' house laenas kõige paremaid elemente kõikidest teistest house-muusika alažanridest. Seetõttu võtsid selle uue underground house alažanri omaks tõsised house fanaatikud, sest nende jaoks oli tegu väga stiilipuhta žanriga, kus kajas läbi tõeline house-muusika vaim. Kriitikat ja segadust tekitas nimi 'jackin' mida vanakooli house armastajad pidasid sobivaks ainult nimetada vanade Chicago house klassikute kohta. Seetõttu kategoriseeritakse sellist haussi nüüd enamasti 'funky' alla, mis minu arust ei ole täitsa õige.
'Groove Bug' oma sügava bassiga ja soulful house instrumentidega esindab žanri sügavamat poolt, aga loos valitud sämplid ja produktsioon on omane funky house'ile
Ükski muusikažanr ei teki iseenesest, tavaliselt on sellel mingid mõjutused, olgu need siis musikaalsed või keskkonnast tulenevad. Uue kooli jack house'i eelkäijateks olid peamiselt teised mõjukad underground house artistid - need produtsendid ja muusikud, kes olid oma julgete, teedrajavate produktsioonidega teistele suuna kätte näidanud. Paljud neist muutusid uue jackin house'i kangelasteks. Nimesid nimetada oleks liiga palju, aga mis seal ikka, ma püüan!
San Francisco house produtsendid said 90-ndate lõpul tuntuks enda soulful ja deep helidega, need olid mehed nagu Miguel Migs, DJ Rasoul, Jonene, Joshua, Marques Wyatt, Olivier Desmet, Chuck Diesel, Julius Papp.
Põhiliselt keerles kõik ikka Miguel Migs'i ümber
USA läänerannikul oli tekkinud oma versioon tech house'ist, mida kutsuti lihtsalt 'west coast house'iks, ning tuntumateks nimedeks olid Onionz, Master D, Tony Hewitt, Dano, Hipp-E, Halo, Joeski, H-Foundation, DJ Buck. See tribal tunnetusega heli osutus üllatavalt populaarseks house ringkondades üle maailma.
Tribal trummid, sügav bass, head sämplid, vahest sekka mõni tech house gruuv, see kõik oligi west coast house
Ida pool olid suured nimed Jay-J, Chris Lum, East Coast Boogiemen, Lawnchair Generals - nad vastutasid ikka päris mitmete house-muusika pommide eest.
Jay-J ja Chris Lum paistsid silma enda suurepärase kvaliteediga ja väga mitmekesiste, alati värskelt kõlavate reliisidega
Chicagos olid tegijateks Derrick L. Carter, DJ Sneak, Mark Farina, Stacy Kidd, Gene Farris, Paul Johnson, Cajmere, Johnny Fiasco ja paljud teised.
DJ Sneak - üks legendaarsematest ja järeleandamtutest tegijatest, tõeline underground kangelane
Inglismaalt olid produtsendid nagu Inland Knights, Toka Project, The Littlemen, Crazy P, The Rurals.
Inland Knights ja nende plaadifrima Drop lausa valitsesid seda suunda house muusikas
Ja kui rääkida Inglismaalt pärit deep house'ist ei saa üle ega ümber Toka Project'ist
Ülemaailmselt võiks nimetada veel nimesid nagu Ian Pooley, DJ Tonka, Wally Lopez ja Dr. Kucho.
Ian Pooley on house muusikale andnud nii palju meeldejäävaid lugusid
Kuigi produtsendid olid üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, tundus, et tegemist on tugeva, ühtse stseeniga. Paljud tegid omavahel koostööd, remikse, nende lood ilmusid samadel plaadifirmadel ja kogumikel. Tänapäevaks ei tee need produtsendid enam kõik sellist muusikat nagu nad varem tegid, mõned on oma stiili vägagi kardinaalselt muutnud, mõni on sootuks areenilt kadunud. Mõned plaadid ja lood ei ole ajale vastu püsinud ja kõlavad aegunult, samas mõni on puhas kuld. Minule see saund meeldib, aga teistele, eriti nendele, kes ei kuula house muusikat, võivad need produktsioonid vägagi igavalt kõlada. Paljud plaadid ja lood on vajunud unustuste hõlma, kuigi tundub, et need ei avaldatud ju nii kaua aega tagasi - viis, seitse, kümme või viisteist aastat tagasi?!
See lugu on 18 aastat vana. Aeg on päris kiiresti edasi liikunud...
Tundub, et ma ei ole siiski ainus, kellele meeldib nostalgitseda sel teemal - Robsouli boss Phil Weeks alustab uue vinüülplaatide seeriaga, mis keskendub neile modernsetele house klassikutele. Kuigi ma arvan, et oleks võinud mõned lood plaatidelt välja jätta, austan ma tema valikut ja seda, et ta need lood tagasi päevavalgele toob! Eriti hea meel on 2nd Shifti 'It's Been A Long Time' ja Lawnchair Generals'i 'Stop Fronting' üle. Aga ma loodan, et ka see lugu kunagi uuesti house ajaloost üles tuhnitakse ja päevavalgele tuuakse:
