Head 2 Head

Kaks sama laulu, natukene erinevas võtmes, üksteise vastu, kumb võidab? Milline versioon on parem? Originaal versus kaver?

Jean Carne - Don't Let It Go To Your Head (1978):

Klassikaline Philadelphia soul - muusika mis osutus populaarseks ka varajastes house-muusika klubides. Legendaarne Ron Hardy oli eriti tuntud selle poolest, et mängis enda disko ja varajaste house plaatidega segamini sellist mahedamat Philly soul saundi. See Jean Carne'i lugu sai 1978. aastal meeletult populaarseks hitiks, ja mis siin imestada - tegemist on väga hea produktsiooniga mis on täpselt souli, r'n'b ja funk piirimail.

Versus...

Black Harmony - Don´t Let It Go To Your Head (1979):

Jean Carne'i hitt muutus populaarseks numbriks ja tänu sellele on meil see dub-reggae-soul-funk-disko kaver Londoni bändilt Black Harmony. Püsis see laul pikka aega tundmatult ja maa all, kuni keegi oli nii taibukas ja lisas selle 'Grand Theft Auto: San Andreas' saundträkile, mille järel see kerkis rohkem esile. Selle loo põhi on ikka dub-muusika meistriklass. Kui ma mõtlen sõnale 'dub' siis just see on see heli mis mul peas hakkab kõlama.

Kumb laul parem on? Siin ei ole ühte võitjat - neil lauludel mõlemal on lihtsalt nii palju võitu sees, et siin ei saa otsustada ei ühe ega teise kasuks. Mõlemad on võitjad.

From Rivera's Groove Box #48: Etienne De Crecy - Le Patron Est Devenu Fou

Etienne De Crecy oli üks esimestest prantsuse produtsentidest kes lükkas käima prantslaste enda 'french touch' house muusika stiili. Disko ja funk sämplitega rikastatud gruuvipõhised tantsulood - repetiivse iseloomuga kuid sellegipoolest kaasahaaravad. 'Le Patron Est Devenu Fou' langeb selliste lugude hulka mida mina hellitavalt kutsun 'slow burner'iteks, ehk aeglasemad gruuvikad rütmile keskenduvad sügavad hausslood, mis põlevad aeglaselt, mitte kiirelt nagu näiteks big room või electro house saund.

Selle loo video on väga lihtne - inimesed tantsivad. Kes tähelepanelikult jälgib märkab, et selles videos on esindatud erinevad tantsumuusikale omased tantsustiilid: on olemas disco hustle, vogue, party stiilis 'go crazy' hüppamine, rave shuffle, freestyle, hip hop, house dance. Väga lahe, tantsimine muusika järgi on väga mõnus tegevus ja peod kus rahvas ei tantsi on ju igati magedad. Sellised peod imevad nii vilinal, et neid tahaks kohe peast välja unustada. Come on people, put down your freaking smart phones and jus' dance!

From Rivera's Groove Box #47: Rick James - Mary Jane

See laul on armastuslaul kanepist. 'Mary Jane' on selles laulus marihuaana-kanepi personifikatsioon - veetlev, alati lõbus vabameelne kurvikate kehajoontega naine kes hoiab Rick James'i meelt üleval. Tänu ämblikmehe koomiksitele, multikatele ja filmidele on Mary Jane igale kutile muidugi mällu sööbinud kui see punapäine kättesaadamatu naabriplika. Kui mõelda, et Rick James laulis tegelikult ka hoopis mingist Mary Jane nimelisest tšikist, oleks tegemist muidu vägagi kena armastuslauluga. Rick James muidugi reetis Mary Jane'i hiljem valgele leedile, kokaiinile...

Rick James oli üks mõjukamaid funk ja soul artiste James Brown'i kõrval, kuid tema raske elustiil ja armastus meelemürkide vastu tegi tema muusikukarjäärile palju liiga ja tiris talle palju pahandusi külge. Selline elustiil viis mehe hauda 56 aastaselt. See kõik kahjustas tema staatust muusikamaailmas ja tänapäeval on Rick James'i roll 80'ndate hittprodutsendina varju jäänud ja teda mäletatakse kõige rohkem koomik Dave Chapelle'i sketšišõu järgi kus tema metsikut elustiili parodeeriti. Samast šoust on pärit ka temaga seonduvad tsitaadid nagu 'I'm Rick James, bitch!' ja 'cocaine is a hell of a drug!'.

From Rivera's Groove Box #46: DJ Dozia - Pop Culture

See lugu kas meeldib, või ei meeldi. Mingeid muid võimalusi ei ole. Üks kõige minimaalsemaid house lugusid neilt päevadelt kui 'minimal' ei olnud veel enda piire paika pannud. Jah, see lugu on liiga pikk, liiga veniv, liiga repetiivne, aga millegipärast nii hüpnotiseeriv ja oma lihtsuse tõttu ääretult sümpaatne. Tõestuseks - meie omad poisid Rulers Of The Deep pühendasid 'Track One' just DJ Dozia'le. Vokaaljupid on pärit legendaarse New York DJ Larry Levani projekti Peech Boys loost 'Life Is Something Special'.

You either love this track or you don't. There's no in between. This is one of the most minimal feeling house tracks from back in the days when the minimal house genre wasn't that established yet. Yes, the track is just too long, too stretched out, too repetitive, but somehow so hypnotizing and because it's so simple and pure, it really gets you sympathy. Rulers Of The Deep dedicated their first release 'Track One' to DJ Dozia, and it's really understandable why. Samples the vocal snippets from the Peech Boys song 'Life Is Smoething Special'.

From Rivera's Groove Box #45: Joss Moog - Toi & Moi

Kui vahest leidub mõni house lugu mis kõlab liiga hästi, et tõsi olla, siis võib alati olla kindel, et tegu on mõne tuntuma loo sämplimisega, remiksi või lihtsalt ripoff-iga...

-_-

MIks house artistid ei tunnista ega kirjuta plaatidele välja mis lugusid nad sämplivad? Autoritasud. Kuna tegemist on siiski valdavalt nišiliku maa-aluse kraamiga, siis loodetakse, et originaalautorid ei saa kunagi sämplimisest teada, ja kui saavadki, siis on alati võimalik välja tulla appihüüdega fair use!

Liiga palju sämplimist house muusikas, originaalset muusikat leidub kordades vähem.

Ametlik litsentsimine on lihtsalt liiga kulukas. Tihtipeale üritatakse sämpleid varjata, muutes need äratundmatuks, aga einohh, Joss Moog pani selle Jesse Boykinsi loo hook'i julmalt pihta. 

Mul ei olnud originaalloost õrna aimugi, ja nüüd kui tean, ei ole Joss Moog'i 'Toi & Moi' minu jaoks enam nii hea lugu, kui ma enne arvasin. Ah, hea näide ka sellest, kuidas sämpli tempot tõstes hakkab meeslaulja hääl kõlama kui naise oma.

From Rivera's Groove Box #44: Paul Rothman - It Is Such A Good Night (Scoobidoo Love)

Hell yes, I started watching 'Breaking Bad' for the first time, hehe. Such a great and surprisingly cheerful bossanova song, really made me smile when that song came on with a montage of Jesse selling meth. But this video features King Kong, the 1933 original version, one of my favourite movies ever!

From Rivera's Groove Box #43: The Motels - Only The Lonely

As one youtube commenter said best:

''No 80's song is complete without the obligatory sax solo!''

True, the 80's featured plenty of hits with a saxophone solo going on. The saxophone made definitely more frequent appearances than in the nowadays new pop music scene.

 

Oktoobrikuuks

Tanl Mtslu's Just Before The Snow Mixtape by Tanl Mtslu on Mixcloud

Oktoobrikuuks, enne lund väike miksteip :) Diskot on raske miksida sest nende lugude salvestustel olid tihti ehtsad trummid ja trummarid, seetõttu no steady beat. Aga minu arust kaob miksteipitel mõte ära kui ei ole vähemalt üritatud lugusid miksida kokku... iga kord ei taha ju tervet lugu maha mängida - tahaks võtta natukene siit ja sealt, loo varem ära lõpetada ja mida iganes pähe tuleb. Just enjoy the music!

From Rivera's Groove Box #42: Chic - Savoir Faire

Diskobande Chic ei olnud kunagi mingi ühehitibänd nagu paljud arvavad, vaid üks kõige mitmekesisema muusikavaliuga gruppe diskoajastust. Chic põhiliikmed Bernard Edwards ja Nile Rodgers olid tõeliselt andekad muusikud kes valdasid enda instrumente laitmatult. Seetõttu ongi Chic diskograafias pärlid nagu 'Savoir Faire' - aeglane instrumentaalne džässpala, mis mõjub suht leebelt ja lõdvestavalt. Selles loos saab tunda Bernardi ja Nile'i lihvitud  musitseerimisoskuseid ja see on ka ühtlasi põhjuseks miks neist meeestest said ühed 80-ndate parimad popmuusika produtsendid, kelle produktsioonid ei jäänud sugugi alla teistele hittprodudtsentidele nagu näiteks Prince, Sly & Robbie, Quincy Jones ja Rick James.

Mida tähendab Savoir Faire? See on prantsuse keele väljend mis viitab omadusele teada ja teha õigesti mingit asja selleks kõige sobivamal hetkel! 

From Rivera's Groove Box #41: Solid Groove - This Is Sick

Oh ei, miks küll mina... püüdsin kuskilt miski gripipisiku - väga jura enesetunne on. Igasugune produktiivsus = 0. Ometi olen arvanud ennast olevat üks eriti kange vend, kes on suht tugeva immuunsusega igasuguste külmetushaiguste vastu. Iga aasta umbes sellel aastaajal tuleb mingi külmetushaigus ja annab mulle vastu molli - algab kõib käheda kurguga ja sealt edasi siis uimane olek ja nohu. Lihtsalt nõme on olla. Tavaliselt ei lähe see jura üle ka mingi lihtsa gripiteega, ei-ei, antibiootikume on alati vaja olnud.

Kuna enesetunne on haige, siis tänaseks ka üks väga haige lugu. Solid Groove ehk Dave Taylor oli eriti innovatiivne mees house-muusika maastikul aastatel 2000-2005, pärast seda ajaperioodi muutus ta vaiksemaks. Tulid välja temalt head tech ja deep house, broken beat ja techno plaadid. Väga underground kraam, kuigi tema produktsioonid olid väga hinnatud ja leidsid tee ka kommertsiaalsema maiguga tantsumuusika maailmas.

'This Is Sick' ei ole aastaid hiljem enam vist nii raju kui ta oli omal ajal. Seda veidrat house lugu nimetati ka 'anti-house' looks, sest see oli täiesti pahupidi pööratud ja ei allunud traditsioonilistele house-muusika reeglitele. 'This Is Sick' vokaalid on näpsatud ühest Janet Jackson'i loost.

Kuna fanaatilise järgijaskonnaga superstaar DJ Sven Väth ja mitte vähem kuulsam electro-mis-iganes-biit DJ Diplo on seda lugu mänginud ja twitteris soovitanud on sellel lool miski 700 000 vaatamist juutuubis - mis on underground house puhul vägagi eriskummaline. Aga kommentaarid on küll nii alaarenenud, et seal neid sirvides tundus, et jäin paarist IQ protsendist ilma. Ma ei julge enam öelda kellegile, et mulle house-muusika meeldib, sest see tundub olevat varsti juba sama sõimusõna nagu 'träna' või mis iganes.

From Rivera's Groove Box #40: Bob Sinclar - Mo Underground People

Enne kui Christophe Le Friant ehk Bob Sinclar sai tuntuks kui kommertsiaalse tantsuka raadiopopi eestvedajana, oli ta üks kõige tähtsamatest prantsuse house-muusika eestvedajatest. Pannes aluse plaadifirmale Yellow Productions ja produtseerides ülimalt lahedat house ja downtempo muusikat La Yellow 357 ja The Mighty Bop nimede all, teenis mees isegi Dimitri From Paris ja Thomas Bangalter'i (Daft Punk) austuse. Kui Christophe tundis, et aeg on küpse esimeseks Bob Sinclar'i albumiks, lõi ta enda aliasele taustaloo - Bob Sinclar oli endine playboyst prantsuse salateenistuse agent kes tahab rääkida enda lugu läbi muusika (sest salateenistus ei luba tal enda elulugu kirjutatult ilmuda, heh). Sellest taustaloost sai concept album 'Paradise' enda idee. Thomas Bangalter oli näiteks Bob Sinclari projektist väga vaimustatud, seda aga niikaua kuni tema ja Christophe Le Friant'i vahele tekkis suur tüliõun. Nimelt oli Bangalteril üks avaldamata disco house lugu nimega 'Gym Tonic' mis sämplis Jane Fonda aeroobikavideot - seetõttu seda avaldada ei saanudki. Härra Le Friant lubas Bangalterile, et saab sämpli litsentsitud. 

Kui sämpli kasutamisega said asjad korda, pani aga Christophe selle loo ilma Bangalteri loata enda uuele Bob Sinclar albumile (sellepärast on plaadil ka kirjas Bob Sinclar Vs Thomas Bangalter). Bangalter muidugi solvus selle peale nii hirmsalt, et käskis Bob Sinclar'i remiksi Stardust'i 'Music Sounds Better With You'st ilmuvalt plaadilt välja jätta (ja see on kõige parem remiks tegelikult!). Kuulujuttude kohaselt ei räägi need kaks legendaarset prantsuse house-muusika pioneeri teineteisega siiamaani.

See selleks. Albumil 'Paradise' on peale 'Gym Tonic'u veel palju muudki. Patrice Rushen'it sämpliv 'Get Into The Music', üks varasemaid Bob Sinclar singleid 'Disco 2000 Selector' mis on tõeline funky house pomm, 'New York City Music' mis sämplib Miroslav Vitous'e ja Herbie Hancock'i 'New York City't, 'Ultimate Funk' mis on täpselt seda mida tiitel ütleb, 'Visions Of Paradise' ja 'The Ghetto' - lood mis ilmusid ka DJ Sneak kogumikul 'Back In The Box' ja minu isiklik lemmik 'Mo Underground People' enda kerge acid bassijoonega.

Mul on tunne, et 'Paradise' on üks parimaid house-muusika albumeid!

It also features naked ladies on the record cover, nice!