From Rivera's Groove Box #77: The Family - Screams Of Passion

Kui see 1985 aasta r&b lugu kõlab nagu mõni Prince lugu, siis ei ole siin midagi imestada - see lugu ja terve The Family esialbum on produtseeritud täielikult Prince'i poolt. Ja kui ma ütlen, et kõik on produtseeritud tema poolt, siis täpselt nii see oligi - kõik instrumendid ja kogu lüürika oli Prince'i poolt sisse lindistatud, mille järel siis hiljem lindistati St. Paul'i ja Susannah Melvoin'i vokaalid juurde. Kõik lihtsalt sellepärast, et Prince tahtis rohkem muusikat teha, aga ilmutada seda mingil muul viisil kui tema sooloakt. The Family albumil oli ka esimene versioon 'Nothing Compares 2 U'st mille Prince lasi Sinead O'Connoril hijem kuulsaks laulda. Üldiselt, ütleme kohe välja, eks - Prince on üks läbi aegade parimatest produtsentidest.

From Rivera's Groove Box #76: Farley Funkin Keith - Jackin The Bass

Farley 'Jackmaster' Funk on teenitult üks legendaarsemaid Chicago house artiste. Isegi, kui ta enda karjääri alguses tõmbas enda võitluskaaslast muusikamaailmas Steve 'Silk' Hurley't mitmel korral lohku - varastades tema ideesid ja isegi 'Jackmaster' nime - oli ta siiski üks esimeste seas kes mängisid 80ndate keskpaigas uut tantsumuusika stiili 'house' ja aitas kaasa selle populariseerimisele. Tema esimene reliis 'Funkin With The Drums' mis ilmus tema algupärase artistinime Funkin Keith all kuulub esimeste house muusika plaatide hulka. Tegemist on vägagi lihtsate kompositsioonidega - trummimasinatega tehtud lihtsad rütmilood mis koosnesid ainult trummihelidest ja vürtsitatud mõne helieffekti või lihtsa bassimeloodiaga. Aga milline oli nende lihtsate varajaste house lugude mõju tantsupõrandale! 'Jackin The Bass' on eriti efektiivne DJ tööriist enda minimaalse sünteetilise diskobiidi ja trummidega mille üle said tollased hakkajad diskorid mängida kõige kuumemate diskolugude acapellasid. Kindlasti on sellel lool parimad snare trummid mis eales house-muusikas kõlanud. Sellised helid on house-muusika vundament.

From Rivera's Groove Box #75: Steve Poindexter - Work That

Ghetto house, hellitavalt booty house on üks Chicago house-muusika liike, mille juured ulatuvad 80ndate lõppu. Eraldiseisva alažanrina on see suund seisnud 1992. aastast. Seda saundi defineerib minimaalsed ja repetiivsed Roland TR-808 ja 909 trummimasina biidid, lihtsad meloodiad, rohke sämpeldamine ja ropp lüürika. Kõigi ghetto hauss lugude prototüübiks võiks nimetada Cajmere 'Percolator'it. 

Olulisemad artistid ja produtsendid: DJ Funk, DJ Assault, Deeon, Waxmaster, Slugo, Traxmen, Armando, Jammin Gerald, Paul Johnson. Koduleibel: Dance Mania Records. Nagu igale mõjukale žanrile kohane, on ka Ghetto house pudenenud omakora mitmeks alažanriks - mõjutatuna Miami bass helidest kasvas välja Baltimore saund, Detroidis technost mõjutatuna Ghetto Tech, Euroopas oma versioon nimega Juke, ning muidugi meinstriim tantsumuusikaga flirtiv Trap. Aga kui taandada matemaatiline tehe kõige algusesse, võime leida 1989. aastal ilmunud Steve Poindexter'i 'Work That' - see on kahtlemata kõige esimene Ghetto house tunnustega lugu. Muidugi, 'Work That' on ise ka inspireeritud teistest varastest Chicago house lugudest, eriti kõige toorematest mida tuulisel linnal pakkuda oli. Oluline on mainida ka seda, et enamik varastest Ghetto hauss lugudest on produtseeritud ehtsa stuudioraua peal, mitte arvutiga tehtud. Igaühele see saund peale ei lähe, nõuab sellist avatut maitsemeelt.

From Rivera's Groove Box #74: Manuel Göttsching - E2-E4

'Music became our common denominator. We would sit in Juan's bedroom and talk until both of us fell asleep. Analyse records, put on a piece of music and try to figure out what that person was thinking when they made it.' Hearing music in this isolated way they loaded it with philosophical weight. A track like Manuel Göttsching's epic 'E2-E4' had them transfixed. 'It was always instrumentals.' Derrick recalls. 'When we heard things like that we just listened to it for hours man: days, weeks.' Not hearing songs in a club context, they developed a contempt for anything less than serious. 'We just thought vocals were stupid. Talking about love and getting some pussy and you broke my heart. Nothing political, nothing conscious.'

- the words of Derrick May, from the book 'Last Night A DJ Saved My Life'

1981. aasta 12. septembril oli Ash Ra Tempel/Ashra kitarrist ja liige Manuel Göttsching just saabunud koju sõbra ja endise bändiliikme Klaus Schulze tuurilt ja tundes erilist inspiratsioonihetke, seadis ta end sisse kitarri ja süntesaatoritega enda kodustuudios. Tulemuseks oli 'E2-E4' - minimaalne ja repetiivne, kuid täiuslik progressiivse elektroonilise ambient muusika heliteos. Oma ilmumisel 1984. aastal laitsid kriitikud selle maha, kuid seda vaid seetõttu, et see heliteos oli valguasaastaid enda ajast ees. Selle mõistmiseks aastal 1984. pidi olema rohkem avatud ja eelarvamusteta, nagu näiteks seda olid varased techno pioneerid Derrick May, Juan Atkins ning Carl Craig. See oli nende jaoks nii mõjukas, et nad kuulasid seda nädalaid. Selle loo meloodia on mängitud legendaarseks ka Sueño Latino omanimelises loos sämpli näol. 'E2-E4' on oma tiitli saanud kõige lihtsama ja populaarsema malekäigu järgi.

From Rivera's Groove Box #73: Swirl People - Make Up Your Mind

Swirl People on Belgia deep house duo mille liikmeteks on profiilikas stuudioinsener Dimitri Dewever ja riigi tuntumaid house diskoreid Raoul Belmans. Tegemist on tõeliselt dünaamilise meeskonnaga - Raoul tuleb välja ideedega ja Dimitri teeb need stuudiotrikindustega teoks. Tegelikult panevad kumbki Swirl People produktsioonidesse 115% ja see deep house grupp ei oleks võimalik ilma mõlema koostööta. Seda näitab ka meeste diskograafia. Kuigi viimastel aastatel vägagi vaikseks jäänud, ja seda seetõttu, et selline pehme aeglaselt veerev ümarate vormidega deep house-muusika ei ole eriti populaarne olnud - tänu tech house, electro ja minimal mõjutustele - ei pea Swirl People kellegile midagi tõestama. Nende helid olid vägagi mõjukad New School Chicago Jack (hellitavalt lihtsalt jackin') liikumisele. Paljud nende produktsioonid võivad tunduda väga lihtsad, mõnele võib-olla isegi igavad. Mina vaidlen vastu - Swirl People produktsioonid jätavad kõik mõttetused ja üleliigse house muusikast lihtsalt välja ja keskendutakse põhilisele - gruuvile. Ei ole vaja keerukaid biite, komplekkseid meloodia progressioone, bass droppe ega liialdavaid vokaale. Nagu deep house punkarid, aga mitte eriti punk kõlaga.